Muutus algab sisemaailma puhastamisest. Automaatsete emotsioonide ja kontseptsioonide vabastamine on kõige olulisem tegevus.
Ainult läbi teadlikkuse jõuad Sa iseenda juurde.
On suur eksimus arvata, et teised põhjustavad sinu kannatusi, arvata, et keegi teine on sinu kannatustes süüdi. Tegelikkuses leiavad kõik sinu reaktsioonid maailmale aset sinus endas. Sul ei ole vaja muuta mitte maailma, vaid oma reaktsioone.
See õpetus on järgmine samm - edasi mindfulnessist. Kasutades teadlikkust aktiivses vormis ei ole sa ainult märkaja, vaid suudad asju ka otseselt mõjutada. Näiteks saad sa kasutada oma teadvust, et vabastada autopiloodil aktiveeruvaid emotsioone.
Kui mõtlemine lakkab, tekib mõtetest vaba olek. Kuid mis seejuures säilib? Mis see on? Mis on see vaikus?
Ükskõik kui peened emotsioonid ka ei oleks, kõrged või tähtsad mõttelennud ka ei tekiks, mitte ükski neist ei aita sul jõuda teadlikkuseni ega Iseendani. Mõistusest on kasu ainult teatud vahe-etapis – siis, kui tegeled oma alateadvuse puhastamisega.
Oled sa märganud, kuidas sinu mõistus töötab? Niipea kui kuuled midagi, tekib kommentaar. Näed midagi või tunned mingit lõhna - jälle kommentaarid. Me pidevalt kommenteerime oma mõtetes, nagu lapsed. Ning sa pead seda täiesti normaalseks? Miks?
Joogas on ainult üks eesmärk: taastada inimese õige positsioon kogu loodu suhtes ning juhtida ise oma elu, mitte olla juhitud selle poolt. Ning loomulikult jõuda oma juurteni. Avastada oma tegelik potentsiaal.
Oluline on mõtlemise ja emotsioonide asemel esiplaanile tuua oma teadvustamise võime.
Elu pole keerukas. Oma ellu loome me keerukusi ise. Keerukusteks on kolm peamist põhjust: juhtimatult liikuv teadlikkus ehk võimetus keskenduda, automaatsed tegelikkusega haakumatud mõtted ning emotsioonid. See on ühtlasi nimekiri keerukustest, millest vabaneda.
Kasutades teadlikkust, mis oma olemuselt on neutraalne, kogeb inimene neutraalsust. Neutraalsus aga tähendab adekvaatsust. See tähendab näha sündmuseid nii, nagu nad on – ilustamata, maha tegemata, moondamata, muundamata jne.
Teadmatus – see ongi pimedus. Lõppeesmärk on saada nägijaks. Nägija saab olla ainult see, kes on teadvel.
Mis saab sinu probleemist, kui sellega kaasnenud emotsiooni pole enam?
Sinu kõige olulisem samm stabiilsuse ja õnnelikkuse poole seisneb sisemaailma puhastamises – kõigi nende probleemsete reaktsioonide vabastamises oma alateadvusest, mis sa kunagi teiste käest õppisid.
Teadvelolek on karmast väljas oleku seisund.
Kui sa pikendad märkamist või teadvustad oma teadlikkust, muutud sa teadvuse kasutajaks. Selleks, et teadvele jääda, on vaja selle kasutamist jätkata.
Teadvuse rakendamise kestvus on sinu vabaduse kestvus. Ülejäänud aja domineerib autopiloot, ettekirjutatud programm.
Teadvustamine on baas. Sul lähevad “silmad lahti”. Pilt läheb selgeks. Seepärast on seda nimetatud valgustumiseks. Teadvustamine ongi valgus.
Kui sa kasutad märkamist, siis su maailm avardub - märkad helisid, aistinguid jne. Iga hetk pakub uut avastust. Niipea kui sa viibid alateadvuse meelevallas, kollapseerub su maailm programmilt programmile kulgevaks.
Paremaks saamise nimel ei aita huvitavate teemade õppimine ega kusagile sõitmine, et midagi kogeda. Need halvad asjad, mis sul on ju ei kao. Umbrohust ei saa vabaks selle kõrvale vajalikke kultuure istutades. Sellest saab vabaks umbrohtu välja kitkudes.
Iga inimese peamine eesmärk on avastada oma tegelik Mina. Tegeliku Mina avastamine tähendab otsingute lõppu. See tähendab vastust mitte ainult sinu praegustele otsingutele, vaid sinu lõpututele otsingutele. See ongi lõplik lahendus, eneserealisatsioon.
Vabastades oma automaatse reaktsiooni, ei tule see enam kunagi tagasi. Selle häiriv mõju sinu elule lakkab täielikult.
Sulle on õpetatud, et kannatused on „normaalne“ osa inimeseks olemisest. Tegelikult on need täiesti ebanormaalsed. Sa saad neid lihtsasti vabastada, olla ilma nendeta. Elu ilma negatiivsete emotsioonideta on mitte ainult võimalik, vaid inimesele loomulik.
Sa pead positiivseid emotsioone nii tähtsaks ainult seetõttu, et sul pole aimugi, et eksisteerib veel miski, mis on isegi parem kui head emotsioonid.
Teadvusel on seitse aktiivset kvaliteeti, üks neist on teadlikkus. Teadvuse kvaliteedid ei ole üldse seotud ei emotsioonide ega mõistuse, mõtlemisega.
Mõistus ja mõtlemine ei ole sinu arukuse nurgakiviks. Selleks nurgakiviks on hoopis teadvus. Teadvuse kasutamine on see, mis teeb inimesest aruka inimese.
Su tänane elu juba on robotlik, juhitud automaatsete reaktsioonide poolt - olgu need siis meeldivad või ebameeldivad.
Sinu probleemid ei seisne mõtlemises, vaid automaatsetes emotsioonides ning teadlikkuse liigväheses kasutamises.
Iseloom on kõige sagedamini aktiveeritav reaktsioonide komplekt. Iseloom koosneb emotsioonidest, mõtetest ja neist lähtuvast käitumuslikkusest. Kui osata neid komponente muuta, muutub kohe ka iseloom.
Taipamine on hetk, mil Jumal naeratab sulle.
Praeguse maailmavaate kohaselt loob teadvust aju, mateeriat peetakse peamiseks. Oma uurimustöö alusel pakun teise, 180 kraadi erineva vaate - aju ei loo teadvust, vaid teadvus on sinu olemasolu põhjus. Teadvus juba on ja sellest lähtub kõik muu.

Ingvar Villido. Acharya Ishwarananda

Veebruar 2014 – Pikaealisuse saladus – Sensa

"Milles seisneb pikaealisuse saladus?" Ajakirjale Sensa vastab Ingvar Villido, teadlikkuse rakendamise õpetaja, Lilleoru asutaja ja koolitusjuht, kes on praktilise eneseuurimise ja -arendamisega tegelenud üle 25 aasta. Veebruar 2014.

Kui seda küsida pikaealise inimese käest, siis ta enamasti vastust ei tea. Ta elab oma suhteliselt rutiinset elu nii, nagu on seda kogu elu teinud. Teadus püüab küll pikaealisust analüüsida ja teha vastavaid järeldusi, kuid kas pole hoopiski olulisem elada oma elu selliselt, et oled tehtuga rahul?

Vananemine on bioloogiline paratamatus. Samas on tohutult faktoreid, mis nii-öelda söövad elu ära. Inimest analüüsides avastame, et tema elu-olu on reglementeeritud igaks elujuhtumiks valmisolevate reaktsioonidega. Reaktsioone on kahte tüüpi: emotsionaalsed ja mentaalsed, kuigi tavaliselt pannakse need ühte patta. Kõik reaktsioonid on õpitud kas vahetult teistelt või ise sisseharjutatud. Nende omandamine algab juba varajases lapsepõlves ja kujuneb ümbritsevate olude vältimatu mõjuna.

Taipamine ja teadlikkus

Sisseharjunud reaktsioonidele lisaks eksisteerib ka üks lisafaktor, mille mõju elule on tema madala esinemis-sageduse tõttu suhteliselt marginaalne, aga samas märgatava toimega: see on taipamine ja teadlik tegutsemine - mõlemad on ühe ja sama nähtuse erinevad tahud.

Inimestega suheldes ilmneb kohe, kas toimub minevikureaktsioonide kordamine või osatakse olukorras teadlikult arukalt toimida ja nõu anda. Ühed kasutavad rohkem teadlikkust – sealt tulevad ka arukad nõuanded ja elutarkus. Teised aga kasutavad omandatud jäiku põhimõtteid ja arusaamu ning emotsionaalseid-mentaalseid komplekse.

Iga inimene elab muutuvas keskkonnas ja on sellest absoluutselt mõjutatud. Keskkonda saab jagada kaheks: välimine ja sisemine. Välimine ümbritseb füüsilist keha – ühelt poolt on piiriks nahk, teiselt poolt piiri pole. Sisemine keskkond algab samuti nahapiirist, kuid ulatub kaugemale sissepoole ja ka siin puudub piir. Eluiga mõjutavad sisemise ja välimise keskkonna omavahelised toimed ja suhted. Kui need on kooskõlas, on elu pikem – mida konfliktsem on see suhe, seda lühem on eluiga.

Vähem konflikte

Kooskõla eeldab teadlikkuse kasutamist ehk realistlikkust ning see kooskõla tuleb ümberõppe käigus ise saavutada. Konfliktsust õpetatakse traditsiooniliselt elu loomuliku osana juba maast madalast. See on ühiskonda juba sajandeid sisse programmeeritud, nii et seda peetakse normaalseks.

Üldiselt oskame väliskeskkonda tundes selle mõjudega hästi toime tulla. Hoopis teine lugu on aga sisekeskkonnaga: iga inimene kasutab seda, kuid teab selle tööpõhimõttest ülivähe,­ kuna sellekohane üldharidus tegelikult puudub. Soovitan tundma õppida eelkõige sisemist ruumi, sest hiljem saab seda rekonstrueerida ja saavutada kooskõla ka väliskeskkonnaga. Kaovad ära konfliktid, mis eluaega röövivad.

Heaolu alustala on sisekeskkonna kooskõla väliskeskkonnaga. Seda on vaja teadlikult taasluua, sest meid on õpetatud olema konfliktsed. Oleme sellega nii harjunud, et peame seda normaalseks. Ja mida sellega siis peale hakata?

Alusta endast

Heaolu saab luua oma sisekeskkonda muutes. Ehk kui seal puuduksid vastureaktsioonid väliskeskkonna ärritajatele, kas ärrituksid? Harjumus reageerida ja tekitada konflikte mõlemas keskkonnas on tugev ja süstemaatiline. Kogemusest võin öelda, et lõplik lahendus sellistele protsessidele on täiesti olemas.

Teekond selleni näeb välja järgmine: esmalt tuleb õppida praktiliselt tundma sisekeskkonnas toimuvat, seejärel omandada vabastavad tehnikad ning siis üles ehitada uus keskkond. Arvatavasti on selliseid teadmisi palju, kuid minule on osaks saanud õpetada arukat lihtsust ja efektiivsust, et saavutada mida tahes. Sellise õppe alustalaks on teadlikkus. Õpetan ka seda avastama ja kasutama.

Tuleb leppida, et vananedes vajavad abi peaaegu kõik, muutudes lõpuks abitu lapse sarnaseks. Seda ei ole vaja karta. Karta on vaja hoopis tekitatud konflikte, mille tagajärjel tuntakse end mahajäetuna ja üksi. Positiivsus toob inimesed ligi, valu tekitamine füüsiliselt või emotsionaalselt peletab eemale. Ehk on aeg suhted taas heaks teha? Anda andeks, ületada häbi, loobuda oma seisukohtadest, mis ei muuda suures plaanis midagi… Leppida, et elu on elatud nii, nagu on osatud, ja midagi ei ole tehtud valesti. Siin tahan mainida, et minevikus on kõik tehtud õigesti. Sel hetkel, kui midagi otsustasite, ei saanudki te otsustada teisiti. Tagantjärele asja vaatamine annab muidugi teise teadmise, kuid otsustamise hetkel oli teadaoleva info põhjal tehtud parim valik kas enda või teiste jaoks.

Hirm tuleneb alati tundmatusest – sellest, mida me ei tea. Tavaliselt on hirm ise suurem kui tagajärjed. Hirmu võib aga asendada huviga: mis sealt tuleb?