Muutus algab sisemaailma puhastamisest. Automaatsete emotsioonide ja kontseptsioonide vabastamine on kõige olulisem tegevus.
Ainult läbi teadlikkuse jõuad Sa iseenda juurde.
On suur eksimus arvata, et teised põhjustavad sinu kannatusi, arvata, et keegi teine on sinu kannatustes süüdi. Tegelikkuses leiavad kõik sinu reaktsioonid maailmale aset sinus endas. Sul ei ole vaja muuta mitte maailma, vaid oma reaktsioone.
See õpetus on järgmine samm - edasi mindfulnessist. Kasutades teadlikkust aktiivses vormis ei ole sa ainult märkaja, vaid suudad asju ka otseselt mõjutada. Näiteks saad sa kasutada oma teadvust, et vabastada autopiloodil aktiveeruvaid emotsioone.
Kui mõtlemine lakkab, tekib mõtetest vaba olek. Kuid mis seejuures säilib? Mis see on? Mis on see vaikus?
Ükskõik kui peened emotsioonid ka ei oleks, kõrged või tähtsad mõttelennud ka ei tekiks, mitte ükski neist ei aita sul jõuda teadlikkuseni ega Iseendani. Mõistusest on kasu ainult teatud vahe-etapis – siis, kui tegeled oma alateadvuse puhastamisega.
Oled sa märganud, kuidas sinu mõistus töötab? Niipea kui kuuled midagi, tekib kommentaar. Näed midagi või tunned mingit lõhna - jälle kommentaarid. Me pidevalt kommenteerime oma mõtetes, nagu lapsed. Ning sa pead seda täiesti normaalseks? Miks?
Joogas on ainult üks eesmärk: taastada inimese õige positsioon kogu loodu suhtes ning juhtida ise oma elu, mitte olla juhitud selle poolt. Ning loomulikult jõuda oma juurteni. Avastada oma tegelik potentsiaal.
Oluline on mõtlemise ja emotsioonide asemel esiplaanile tuua oma teadvustamise võime.
Elu pole keerukas. Oma ellu loome me keerukusi ise. Keerukusteks on kolm peamist põhjust: juhtimatult liikuv teadlikkus ehk võimetus keskenduda, automaatsed tegelikkusega haakumatud mõtted ning emotsioonid. See on ühtlasi nimekiri keerukustest, millest vabaneda.
Kasutades teadlikkust, mis oma olemuselt on neutraalne, kogeb inimene neutraalsust. Neutraalsus aga tähendab adekvaatsust. See tähendab näha sündmuseid nii, nagu nad on – ilustamata, maha tegemata, moondamata, muundamata jne.
Teadmatus – see ongi pimedus. Lõppeesmärk on saada nägijaks. Nägija saab olla ainult see, kes on teadvel.
Mis saab sinu probleemist, kui sellega kaasnenud emotsiooni pole enam?
Sinu kõige olulisem samm stabiilsuse ja õnnelikkuse poole seisneb sisemaailma puhastamises – kõigi nende probleemsete reaktsioonide vabastamises oma alateadvusest, mis sa kunagi teiste käest õppisid.
Teadvelolek on karmast väljas oleku seisund.
Kui sa pikendad märkamist või teadvustad oma teadlikkust, muutud sa teadvuse kasutajaks. Selleks, et teadvele jääda, on vaja selle kasutamist jätkata.
Teadvuse rakendamise kestvus on sinu vabaduse kestvus. Ülejäänud aja domineerib autopiloot, ettekirjutatud programm.
Teadvustamine on baas. Sul lähevad “silmad lahti”. Pilt läheb selgeks. Seepärast on seda nimetatud valgustumiseks. Teadvustamine ongi valgus.
Kui sa kasutad märkamist, siis su maailm avardub - märkad helisid, aistinguid jne. Iga hetk pakub uut avastust. Niipea kui sa viibid alateadvuse meelevallas, kollapseerub su maailm programmilt programmile kulgevaks.
Paremaks saamise nimel ei aita huvitavate teemade õppimine ega kusagile sõitmine, et midagi kogeda. Need halvad asjad, mis sul on ju ei kao. Umbrohust ei saa vabaks selle kõrvale vajalikke kultuure istutades. Sellest saab vabaks umbrohtu välja kitkudes.
Iga inimese peamine eesmärk on avastada oma tegelik Mina. Tegeliku Mina avastamine tähendab otsingute lõppu. See tähendab vastust mitte ainult sinu praegustele otsingutele, vaid sinu lõpututele otsingutele. See ongi lõplik lahendus, eneserealisatsioon.
Vabastades oma automaatse reaktsiooni, ei tule see enam kunagi tagasi. Selle häiriv mõju sinu elule lakkab täielikult.
Sulle on õpetatud, et kannatused on „normaalne“ osa inimeseks olemisest. Tegelikult on need täiesti ebanormaalsed. Sa saad neid lihtsasti vabastada, olla ilma nendeta. Elu ilma negatiivsete emotsioonideta on mitte ainult võimalik, vaid inimesele loomulik.
Sa pead positiivseid emotsioone nii tähtsaks ainult seetõttu, et sul pole aimugi, et eksisteerib veel miski, mis on isegi parem kui head emotsioonid.
Teadvusel on seitse aktiivset kvaliteeti, üks neist on teadlikkus. Teadvuse kvaliteedid ei ole üldse seotud ei emotsioonide ega mõistuse, mõtlemisega.
Mõistus ja mõtlemine ei ole sinu arukuse nurgakiviks. Selleks nurgakiviks on hoopis teadvus. Teadvuse kasutamine on see, mis teeb inimesest aruka inimese.
Su tänane elu juba on robotlik, juhitud automaatsete reaktsioonide poolt - olgu need siis meeldivad või ebameeldivad.
Sinu probleemid ei seisne mõtlemises, vaid automaatsetes emotsioonides ning teadlikkuse liigväheses kasutamises.
Iseloom on kõige sagedamini aktiveeritav reaktsioonide komplekt. Iseloom koosneb emotsioonidest, mõtetest ja neist lähtuvast käitumuslikkusest. Kui osata neid komponente muuta, muutub kohe ka iseloom.
Taipamine on hetk, mil Jumal naeratab sulle.
Praeguse maailmavaate kohaselt loob teadvust aju, mateeriat peetakse peamiseks. Oma uurimustöö alusel pakun teise, 180 kraadi erineva vaate - aju ei loo teadvust, vaid teadvus on sinu olemasolu põhjus. Teadvus juba on ja sellest lähtub kõik muu.

Ingvar Villido. Acharya Ishwarananda

Mai 2015 – Kes sa tegelikult oled? Ingvar Villido selgitab oma arusaama teadlikkusest, kohalolust ja õnnest – Anne & Stiil

Anne & Stiil, mai 2015, Getter Orusalu

Aina rohkem räägitakse teadlikkusest, kohalolust ja õnnest. Mida need sõnad aga täpsemalt tähendavad ja kuidas neid oma igapäevaelus rakendada? Kes ütleb, mis on õnn?

Tõenäoliselt tahab igaüks meist teada, kuidas olla oma eluga rahul ja vastata sõbranna küsimuse peale, kuidas läheb, siiralt: „Hästi!“. Lilleoru vaimse koolituskeskuse looja ja õpetaja Ingvar Villido (53) selgitab oma arusaama nendest elulistest mõistetest.

Mõista, mis su sees toimub

Küllap tead seda tunnet, kui ema hakkab jälle õpetama, kuidas sa tema arvates peaksid oma lapsi kasvatama. Või mis kerkib su seest, kui tuled õhtusest joogatunnist ja leiad kodus eest segamine toad, üleväsinud lapsed ning mehe, kes süüdimatult filmi vaatab? Ükskõik, kui tasakaalukana ja mis tahes probleemidega hakkama saavana sa end tunnike tagasi tundsid, nüüd sööstab ärritus sinus ülespoole kiiremini kui rakett taevasse. Sa ei suuda justkui midagi parata, et juba oledki vihane, solvunud, närviline, ründad ja õigustad. Mis sinuga juhtub?

„Meie oma guru“ Ingvar Villido hinnangul on just see hetk, mil inimene peaks praktiseerima teadlikkust – suutma olla teadlik sellest, mida ta teeb, kes ta on ja mis teda ümbritseb „Ehk teisisõnu aru saama, mis ta sees toimub, mis teda rõõmustab või kurvastab, ärritab või igavlema paneb. Teadlikkuse vastand on mitteteadlikkus või alateadlikkus. Olles teadlik esilekerkivatest emotsioonidest, mõtetest ja hinnangutest, on võimalik neid muuta, juhtida, neist lahti lasta. Ja see on arukuse võti,“ räägib Villido.

Kui näed, kuidas endine elukaaslane teise naisega õrnutseb, siis peaks pimeda armukadushoo kõigepealt „seiskama“ ja iseendalt (kas või valjult) küsima, mis sinuga praegu toimub. Sa näed- koged midagi, mis tekitab tundeid. Kas ja kuidas neile reageerida, peaks olema su enda otsustada. Ehk kui tunned, et viha hakkab tõusma ja oled lähedal sellele, et ei valitse enam oma meeli, siis just sel momendil ütle iseendale: „Stopp!“ Ning kuulata, mis su sees toimub.

Me lihtsalt oleme kogu aeg kuskil ära – minevikus või tulevikus

Mitteteadlik inimene reageerib, näiteks vihastab ja ärritub. Teadlik inimene kõigepealt teadvustab endale emotsiooni tekke, põhjused ja tagajärjed ning otsustab siis, kas minna sellega kaasa või mitte. Õpetussõnu jagava ema peale ärritumise asemele saaks siis hoopis selgeks, et asi pole mitte emas, vaid tunnetes, mis sinus endas kerkivad. Kas see on sinu ego reaktsioon? Kas ema ei usu, et sa saad hakkama? Kas koged pidevat kriitikat? Tihtipeale on ärrituse taga hoopis sügavamad tunded, mida kuulates saad ise otsustada, kas asi on närvi minemist väärt või mitte. „Teadlikkus annab meile võimaluse ise otsustada, kuidas elada soovime. See annab oskuse mõjutada ise asju, mitte olla heidik, keda asjad suunavad,“ räägib õpetaja. Alateadlikke inimesi juhivad emotsioonid. Teadlikud inimesed saavad aru oma sisemuses käivitunud protsessidest ja otsustavad, kas lähevad tunnetega kaasa või mitte.

Kuhu aeg siis kaob?

Kui palju heietatakse aja kiirest möödumisest! Päevad, kuud, aastad ja isegi kümnendid kaovad tuhisedes, inimesed ei jõua justkui midagi teha ega märgata. „Alles sa olid pisike beebi, nüüd juba lõpetad ülikooli,“ nunnutavad vanemaid lapsi. „Suvi just algas ja juba on sügis käes,“ kurdavad teised. Kolmandad ei suuda uskuda, et viimasest kohtumisest sõbraga on möödas juba kaks aastat. Kuidas see aeg siis niimoodi lendab, et seda üldse ei märgata? Ingvar Villido: „Me elame alateadlikult ehk mitteteadlikult. Elu n-ö juhtub ilma meie tegeliku kohaloluta.“

Välispidised tegurid ei anna ju püsivat õnne, need on ajutised

Hetkes elamine ja olevikku sattumine käib teadlikkusega kaasas. Sõna „kohalolek“ sobib siia hästi. „Meie elu on ju tegelikult olevikus. Siin toimuvad kõik asjad. Enamik inimesi on aga lühikest aega olevikus, mõeldes peamiselt minevikust ja vaadates palju tulevikku. Nad meenutavad ja planeerivad, unistavad. Seetõttu kaotavad nad kontakti olevikuga, kus asju saab muuta. Teadlikkus toob inimese keset reaalset elu.“

Mõtle oma päevale: mida sa sellest mäletad? Kas mäletad hammaste pesemist, juuste kammimist, ühistranspordi kaardi viibutamist ning seda, mitu kontoris oma veeklaasi täitsid? Kui tihti on sul tekkinud kahtlus, kas sa ikka tõmbasid triikraua pistikust välja või lukustasid koduukse?

Lausa hirmutav on mõelda, kui vähe me tihtipeale oma päevadest mäletame. See tähendab ju, et elame nõnda osa suure osa ajast alateadvuses, teadvustamata oma tegevusi. Ingvar ütleb, et tõenäoliselt ei mõtle me hambapesu ajal olevikule, vaid kondame minevikus või mõtiskleme algavast päevast ja rändame tulevikus, see on ka põhjus, miks aeg kulgeb nõnda kiiresti, justkui märkamatult ja linnutiivul. Me lihtsalt oleme kogu aeg kuskil ära – minevikus või tulevikus, tajumata olevikku.

Kuidas saada õnnelikuks?

See on küsimus, mille üle on inimesed pead murdnud juba aastatuhandeid. „Enamasti on õnnelikkus inimeste jaoks emotsionaalne ja tundeline ehk reflektiivne. Miski või keegi tekitab meis hea tunde ja see teeb meid õnnelikuks. Õnneks on vaja põhjusi,“ räägib Ingvar. Tema hinnangul on õnnelikkus alati emotsionaalne protsess, mille käivitab mingi konkreetne faktor. Miski aktiveerib emotsiooni, mis muudab meid õnnelikuks. See on ka peamine põhjus, miks inimesed rabelevad ja teevad mida iganes. Nad igatsevad leida õnnefaktorit. Tavaliselt on selleks midagi materiaalselt ja välispidist, näiteks uus kleit või kaelaehe. Või kui keegi teeb mulle komplimendi, siis tunnen ma enda ilusana ja see tunne muudab mind õnnelikuks. „Kaunis primitiivne, ma ütleksin,“ tunnistab Villido.

Traagika on selles, et täna teeb mind õnnelikuks mu uus auto, aga kuu pärast olen sellega harjunud. Siis on vaja uut õnnestiimulit. Uuem auto? Veel üks auto? Ja nii see muudkui kerib. „Kogu tarbimismajandus on üles ehitatud üleüldiselt aktsepteeritud emotsioonidega manipuleerimise peale. Jah, see teeb õnnelikuks, kuid see on lühiajaline ja mööduv õnn. See pole päris õnn,“ hoiatab õpetaja.

Villido sõnul on aga olemas üks õnn, mis on püsiv. Mis ei sõltu ühestki emotsioonist ega välispidesest stiimulist, mis ei kao ega muutu. „See on inimene ise. Päris inimene. See inimene, kes ta tegelikult on,“, ütleb Ingvar.

Peamiselt otsivadki inimesed õnne endast väljastpoolt. Hea välimus, kaunis kodu, lapsed, abikaasa, uus auto, sõbrad, hea töö… Kõik need on justkui inimesega kaasas käivad lisad, mis defineerivad seda, kes inimene on. Aga tegelikult need ei näita ju seda, KES inimene on. Need on objektid, mitte subjekt ehk inimene ise. „Objekt ja subjekt on alati kaks eri asja. Mina ja mu välimus – me ei ole üks. Mina ei ole mu välimus, ma olen midagi enamat. Seamamoodi ei ole Mina minu tunded ja mõtted,“ selgitab Villido.

Mure seisnebki selles, et inimesed tegelevad end ümbritsevate, kaduvate ja ebastabiilsete asjadega, kuid jätavad tähelepanuta oma tegeliku olemuse. Need välispidised tegurid ei anna ju püsivat õnne, need on ajutised. Aga kui inimene keskendub ainult neile, siis polegi võimalik tõeliselt ja kestvalt õnnelik olla. Ja nii me muudkui elame selles sinusoidina üles-alla käivas elus. „Praegu on kõik hästi,“ ütles kord mu sõbranna oma suhet kommenteerides. Irooniline rõhk sõnal „praegu“.

Kes sa päriselt oled?

Sageli kurdavad inimesed närvilise ja liigselt tempoka üle, kus rahu saavutamine on tõeline väljakutse. Ingvar Villido ütleb, et meie tegelik olemus pole kunagi närviline. Kõik see meeletu rabelemine, pidev otsing ja enesetoestus on meist väljaspool ning me ise otsustame, kuidas sellele reageerime. Kas üldse reageerime. Ületöötamisega justkui otsitakse õnne, aga iroonia on selles, et sel viisil seda ei saavuta.

Siin tulebki taas mängu teadlikkus. Kui saame teadlikuks sellest, et valutav pea ei ole Mina, ärritunud tunne ei ole Mina, mu uhke auto ei ole Mina, mu välispidiselt edukas elu pole tegelikult püsiv õnneallikas, seega pole see Mina, siis on võimalik saada teadlikuks oma sisemusest ehk tõelisest Minast. Vaata enda ümber ja ole aus – mille või kellega oled sa ennast ehtinud ja mis juhtuks, kui sinult kõik need asjad ära võtta? Kes sa siis oleksid, kuidas end defineeriksid, kirjeldaksid ja tutvustaksid? „Kui me tahame teada, kes me oleme, ei tasu pöörduda ühegi välise ombekti poole. Need pole kunagi sina. Kogedes sisemist Mina, avastad sa püsiva õnnelikkuse. Ja see on vastus kõikidele õnneotsijatele. Õnne leidmiseks pole vaja rännata kaugetesse maadesse. Tõeline õnn on kogu aeg meiega, seda tuleb lihtsalt teadvustada.“