Muutus algab sisemaailma puhastamisest. Automaatsete emotsioonide ja kontseptsioonide vabastamine on kõige olulisem tegevus.
Ainult läbi teadlikkuse jõuad Sa iseenda juurde.
On suur eksimus arvata, et teised põhjustavad sinu kannatusi, arvata, et keegi teine on sinu kannatustes süüdi. Tegelikkuses leiavad kõik sinu reaktsioonid maailmale aset sinus endas. Sul ei ole vaja muuta mitte maailma, vaid oma reaktsioone.
See õpetus on järgmine samm - edasi mindfulnessist. Kasutades teadlikkust aktiivses vormis ei ole sa ainult märkaja, vaid suudad asju ka otseselt mõjutada. Näiteks saad sa kasutada oma teadvust, et vabastada autopiloodil aktiveeruvaid emotsioone.
Kui mõtlemine lakkab, tekib mõtetest vaba olek. Kuid mis seejuures säilib? Mis see on? Mis on see vaikus?
Ükskõik kui peened emotsioonid ka ei oleks, kõrged või tähtsad mõttelennud ka ei tekiks, mitte ükski neist ei aita sul jõuda teadlikkuseni ega Iseendani. Mõistusest on kasu ainult teatud vahe-etapis – siis, kui tegeled oma alateadvuse puhastamisega.
Oled sa märganud, kuidas sinu mõistus töötab? Niipea kui kuuled midagi, tekib kommentaar. Näed midagi või tunned mingit lõhna - jälle kommentaarid. Me pidevalt kommenteerime oma mõtetes, nagu lapsed. Ning sa pead seda täiesti normaalseks? Miks?
Joogas on ainult üks eesmärk: taastada inimese õige positsioon kogu loodu suhtes ning juhtida ise oma elu, mitte olla juhitud selle poolt. Ning loomulikult jõuda oma juurteni. Avastada oma tegelik potentsiaal.
Oluline on mõtlemise ja emotsioonide asemel esiplaanile tuua oma teadvustamise võime.
Elu pole keerukas. Oma ellu loome me keerukusi ise. Keerukusteks on kolm peamist põhjust: juhtimatult liikuv teadlikkus ehk võimetus keskenduda, automaatsed tegelikkusega haakumatud mõtted ning emotsioonid. See on ühtlasi nimekiri keerukustest, millest vabaneda.
Kasutades teadlikkust, mis oma olemuselt on neutraalne, kogeb inimene neutraalsust. Neutraalsus aga tähendab adekvaatsust. See tähendab näha sündmuseid nii, nagu nad on – ilustamata, maha tegemata, moondamata, muundamata jne.
Teadmatus – see ongi pimedus. Lõppeesmärk on saada nägijaks. Nägija saab olla ainult see, kes on teadvel.
Mis saab sinu probleemist, kui sellega kaasnenud emotsiooni pole enam?
Sinu kõige olulisem samm stabiilsuse ja õnnelikkuse poole seisneb sisemaailma puhastamises – kõigi nende probleemsete reaktsioonide vabastamises oma alateadvusest, mis sa kunagi teiste käest õppisid.
Teadvelolek on karmast väljas oleku seisund.
Kui sa pikendad märkamist või teadvustad oma teadlikkust, muutud sa teadvuse kasutajaks. Selleks, et teadvele jääda, on vaja selle kasutamist jätkata.
Teadvuse rakendamise kestvus on sinu vabaduse kestvus. Ülejäänud aja domineerib autopiloot, ettekirjutatud programm.
Teadvustamine on baas. Sul lähevad “silmad lahti”. Pilt läheb selgeks. Seepärast on seda nimetatud valgustumiseks. Teadvustamine ongi valgus.
Kui sa kasutad märkamist, siis su maailm avardub - märkad helisid, aistinguid jne. Iga hetk pakub uut avastust. Niipea kui sa viibid alateadvuse meelevallas, kollapseerub su maailm programmilt programmile kulgevaks.
Paremaks saamise nimel ei aita huvitavate teemade õppimine ega kusagile sõitmine, et midagi kogeda. Need halvad asjad, mis sul on ju ei kao. Umbrohust ei saa vabaks selle kõrvale vajalikke kultuure istutades. Sellest saab vabaks umbrohtu välja kitkudes.
Iga inimese peamine eesmärk on avastada oma tegelik Mina. Tegeliku Mina avastamine tähendab otsingute lõppu. See tähendab vastust mitte ainult sinu praegustele otsingutele, vaid sinu lõpututele otsingutele. See ongi lõplik lahendus, eneserealisatsioon.
Vabastades oma automaatse reaktsiooni, ei tule see enam kunagi tagasi. Selle häiriv mõju sinu elule lakkab täielikult.
Sulle on õpetatud, et kannatused on „normaalne“ osa inimeseks olemisest. Tegelikult on need täiesti ebanormaalsed. Sa saad neid lihtsasti vabastada, olla ilma nendeta. Elu ilma negatiivsete emotsioonideta on mitte ainult võimalik, vaid inimesele loomulik.
Sa pead positiivseid emotsioone nii tähtsaks ainult seetõttu, et sul pole aimugi, et eksisteerib veel miski, mis on isegi parem kui head emotsioonid.
Teadvusel on seitse aktiivset kvaliteeti, üks neist on teadlikkus. Teadvuse kvaliteedid ei ole üldse seotud ei emotsioonide ega mõistuse, mõtlemisega.
Mõistus ja mõtlemine ei ole sinu arukuse nurgakiviks. Selleks nurgakiviks on hoopis teadvus. Teadvuse kasutamine on see, mis teeb inimesest aruka inimese.
Su tänane elu juba on robotlik, juhitud automaatsete reaktsioonide poolt - olgu need siis meeldivad või ebameeldivad.
Sinu probleemid ei seisne mõtlemises, vaid automaatsetes emotsioonides ning teadlikkuse liigväheses kasutamises.
Iseloom on kõige sagedamini aktiveeritav reaktsioonide komplekt. Iseloom koosneb emotsioonidest, mõtetest ja neist lähtuvast käitumuslikkusest. Kui osata neid komponente muuta, muutub kohe ka iseloom.
Taipamine on hetk, mil Jumal naeratab sulle.
Praeguse maailmavaate kohaselt loob teadvust aju, mateeriat peetakse peamiseks. Oma uurimustöö alusel pakun teise, 180 kraadi erineva vaate - aju ei loo teadvust, vaid teadvus on sinu olemasolu põhjus. Teadvus juba on ja sellest lähtub kõik muu.

Ingvar Villido. Acharya Ishwarananda

Mai 2013 – Karma, kallistab või karistab? – ajakiri Üks

Kas karmast on võimalik vabaneda? Või oma saatust kergendada? Ja mis üleüldse on selle iidsest India filosoofiast tänapäeva jõudnud sõna sisu? Muugin koos Ingvar Villidoga karma saladusi lahti. Lugu ilmus ajakirjas Üks 2013. aastal. Marika Makarova.

Räägitakse, et karmat saab muuta, tervendada, tühistada ja lõpetada. Veel räägitakse, et praegusel ajastul karmat enam ei teki. Üks uurib, kuidas selle sanskriti keeles saatust või tegu tähendava sõnaga, oma olemuselt põhjuse ja tagajärje seadusega lood ikkagi on.

Karma ei mõtle ega valva su üle. Ta on neutraalne põhjuse ja tagajärje seadus. Sa teed midagi ja sellel on tagajärg. Miski juhtub ja sellel on põhjus. Inimesed ja universum on osa ühest suurest tervikust, milles kõik on omavahel seotud ja mõjutab kõike. Nii on öeldud raamatus. Meie uurisime asja koos Lilleoru keskuse koolitusjuhi Ingvar Villidoga.

Mida külvad, seda lõikad

“Eesti keeles väljendab karmat vanasõna: mida külvad, seda lõikad ehk igal teol on tagajärg. See, et karmat ei ole või ei teki, on minu meelest imelik väide, sest me teeme ju kogu aeg midagi. Isegi kui mediteerid tühjuses, on see ikkagi millegi tegemine. Me loome karmat pidevalt, sest ei ole võimalik olla tegemata. See on inimesena olemise reegel,“ ütleb kümnetes India templites ja aašramites käinud ning kümnete India pühameestega kohtunud Villido.

Karma on tema sõnul mitte mõiste, vaid protsess ning see kehtib mitte ainult inimeste, vaid kõige olemasoleva: looduse, aatomite, mille iganes kohta. Midagi tehes me muudame ning see, mille kallal me midagi teeme, ei ole pärast seda enam endine, kaasa arvatud me ise. Karma seadus on nii see, kui inimene millegi ostmiseks laenu võtab ja võlad kaela saab, kui ka iga emotsionaalne tegu. Kellegi peale viha välja valades toimub muutus nii partneris, kui sinu enda sisemaailmas ja füsioloogiliselt ka su organismis.

“Põhjuse ja tagajärje seadus ei ole inimeste loodud, vaid avastatud iidsetel India ja temaga piirnevatel aladel elanud tarkade poolt… või hoopis enne neid. See on samasugune igavikuline ja universaalne nagu maa külgetõmbejõu seadus. Millal ja kustkohast aga iga üksiku inimese karma alguse on saanud, on väga raske öelda. Selleks peaks igaüks teadma oma algust, millal ta midagi tegema hakkas,“ räägib Ingvar asja põnevaks.

Veedaliku astroloogia järgi mõjutavad karmat ka üheksa planeeti, ning seda väga olulisel määral. – Kas see tähendab, et ma ei saa sinna midagi teha, et minu sünnihetk on määranud ära nende planeetide mõju mu saatusele? – “Ei saa jah,“ kostab Villido. “Veedade horoskoop kasutab kuu-, mitte päikesekalendrit ja ma võin oma kogemusest öelda, et see on ülitäpne. Kuna sealne tsivilisatsioon on iidne, on seal jõutud välja töötada ka erinevaid rituaale kas siis planeetide negatiivse mõju vähendamiseks või head karmat loova mõju suurendamiseks. Mõistagi ei käi see nii, et vahid Saturni poole ja ütled talle: Kuule, jäta järele.“

Kas rituaalidega mõjutatakse minu seisundit mingi planeedi suhtes? – “Ei. Väga keerulise protseduuristikuga toiminguid tehakse mitte inimesele, vaid just planeetidele. See on midagi palju enamat, kui nende läbi universumi mõjutamine. Tänapäeva teadus pole nii hämmastavalt täpse tehnoloogiani veel jõudnudki. Pealegi töötab see 100%!“

Suguvõsast pole pääsu

Aga suguvõsa karma? Saan kinnitust, et laps sünnib suguvõssa tühja lehena. Ta ei mäleta, sest tal puudub ligipääs oma eelnevate elude infole, ta mälu on blokeeritud. Teda hakatakse õpetama suguvõsa teadmiste järgi, talle antakse maast madalast edasi väärtused ja kogemused – perekultuur, nagu Ingvar seda kutsub.

“Uurides, miks sünnib laps just sellesse perre ja suguvõssa, mitte mõnda teise, olin hämmeldunud, kui nutikalt see on karma seaduse poolt sarnasuse printsiipi arvestades kindlaks määratud. Suguvõsa, kuhu laps sünnib, vastab tema eelmise elu lõpus kujunenud karmilisele tulemusele.

See ootab teda uues elus juba ees, sest tema ja selle pereliini karmiline tulem on sarnased. Piltlikut öeldes korjab laps sündides taas üles oma karma ja jätkab katkenud teekonda.“

Aga kuidas on siis lood sellega, et me ise valime endale ema, isa, suguvõsa? – “Ei-ei. See tähendaks vaba tahet, aga see ei tööta. Valida saavad teadlikult ainult üksikud, need, kes on karmast vabanenud, saavutanud mokša. Nagu näiteks laamad Tiibetis, kes ütlevad, kuhu nad inkarneerudes uuesti sünnivad. Ent selliseid inimesi on maamunal väga vähe.“

Tavainimese valikuvõimalused jäävad tema karma piiridesse. Ja meeldigu see või mitte – oma karma eest pääsu pole. Inkarneerumise põhjusekski on karma ning ümbersünnid kestavad seni, kuni inimene tuleb teadvele, see tähendab saab aru oma jumalikust päritolust. Inkarneerub vaim, inimene ise, tema kõrgem mina ja mittemateriaalne olemus.

Taassündides tuleb alati kaasa ka inimese mälu. See ei muutu kunagi,
ent enamjaolt puudub sellele juurdepääs. Kas taassünnib ka hing – see, mis annab inimesele elususe ja asendab vaimu seni, kuni inimene iseendast teadvele ei ole tulnud, Ingvar öelda ei tea, kuid arvab, et hing on iga kord uus.

Imelised siddhad

Mokša, sanskriti keeles vabanemine, tähendab vabanemist sünni, elu, surma ja taassünni kordumisest ning sellega kaasas käivatest kannatustest. Mokša seisundisse on jõudnud siddhad, kes erapooletute ja sõltumatutena on aegade algusest peale uurinud seda reaalsust, milles me elame, ning tema seaduspärasusi, millest üks on ka karma seadus.

Legendi järgi kuulis esimene siddha, olles ise mere põhjas kala kõhus, kuidas jumal Šiva tutvustas oma abikaasa Parvathile joogateadust. Praegu arvatakse siddhasid olevat 1008. “Nende teadlaste uurimistööst on saanud alguse kõik iidsed teadmised. Nende loodud on sanskriti ja tamili keel, nende kirja pandud on looduse seaduspärasustest rääkivad veedad. Nad on rajanud templeid, mis ei vasta mitte üksnes ilmakaartele, vaid ka energiatele, mida me tänapäeval veel ei tunne. Unenägude kaudu või läbi taipamise on nad andnud inimestele teadmisi, tänu millele sai alata kasvõi läänemaailma teaduslik-tehniline revolutsioon.

Inimene ise ei loo ju ei taipamist ega intuitsiooni, need on talle tulnud või antud “ülevaltpoolt“. Aga kes annab? Miks antakse?“ mõtiskleb Villido. Indias on siddha traditsiooni kirjutised säilinud Tamil Nadu osariigis. Teatakse, et mediteerimise, eriliste hingamistehnikate ja muude salajas hoitud praktikate abil on need lääne mõistes müstikud saavutanud täiuslikkuse, surematuse, erakordsed võimed ja ülima tarkuse. Nende jaoks ei ole ajas ega ruumis liikumine ning seal peituvate tohutute teadmiste “lugemine“ mingi probleem.

Muu hulgas on nende kirjutatud ka tamilikeelsed ürikud palmilehtedel, nende rajatud on ajurveeda meditsiinistki vanem iidne siddha meditsiin. Nad on õpetanud inimestele pulsi lugemist, mida ida meditsiin kasutab haiguste diagnoosimiseks tänapäevani. Indias on siddhad olnud kogu vaimse süsteemi ülesehitajad, mis alguses oli ainult praktiline, tänapäevaks on aga muutunud üha enam usuks.

Aga meie, tavainimesed?

Lugu pole siiski lootusetu. Karmat saab leevendada ja elu kergendada. Juba praegu. Kõige lihtsam viis selleks on olla eetiline. – Aga kui inimesel puudub hea ja halva tunnetus? – “No siis tal ongi see, mis tal on. Ta peab eetikat alles õppima,“ nendib Ingvar. “Elu näitab selle piltlikult ette. Kui lähed elu vastu sõjaga, pöördub ta su vastu veel suurema sõja ja agessiivsusega. Kui lähed ta vastu heaga, pöörab ka elu su poole hea külje. Tahad inimestest vabaneda, tee neile haiget, tahad sõpru, tee head,“ õpetab Villido ning meenutab üht Ema Teresa ilusat mõtet: kui sa teed head, jätka selle tegemist ja ära hooli, mida teised arvavad, sest lõppude lõpuks on see ainult sinu ja Jumala vaheline asi.

Veel saab karmat vähendada, lõpetades eilse päeva tänasesse toomise. “Ela hetkes! Olles hetkes ongi elu nii, nagu on. Asjad tulevad ja lähevad. Ära kujuta ette seda, mida pole. Ära fantaseeri, et pärast poleks vaja pettuda,“ kõlab nõuanne. “Minevikku meenutades viivad inimesed selle tulevikku, arvates, et nad ise ei loo seda tulevikku, mida ette kujutavad. Ma pole selles väga kindel, et see ainult fantaasia on. Maailmas on palju loomejõudu, nii nähtavat kui nähtamatut.“

Nõnda ongi osadel elu kergem, sest neil on parem karma, mida inimene on loonud kogu oma kulgemise aja. Energia jäävuse seaduse kohaselt pole looduses olemas sellist asja, et miski tekkis ja haihtus siis jäädavalt olematuks. Ja seepärast mõjutab eelmise elu karma praegust väga võimsalt. Osates valida tegusid, mida võtta, mida jätta, mida kuidas arendada, saab inimene ka kontrollitud tagajärgi. “Mõistagi on asjad tunduvalt keerulisemad ja teiste tegevustega risti-rästi läbi põimunud. No ei ole nii, et nüüd ma tahan lotovõitu, ostan pileti ja kohe võidan,“ muigab Villido.

Kõige selle taustal tundub, justkui oleks kellelgi mingi universaalne plaan, miks me kogu seda ümbersündide tsüklit aiva läbi tegema peame? – Ingvar nõustub: “Alguses oli ju kõik absoluutselt täiuslik. Mõned ütlevad, et Jumalal hakkas igav või et Jumal tahtis ennast teise kandi pealt tundma õppida ja lõi sellepärast endast eraldi seisvad osad. Tema jaoks on see võib-olla põnev, meie jaoks aga ikkagi elu. Samas… võib-olla on ka meie ülesanne avastada see osa meie sisemaailmast, mis õpib tundma iseennnast? Arvamusi on palju. Samas on kõik kaalukad, tõesed ja objektiivsed asjad tegelikult hästi lihtsad.“


***

India vägistamislugu

"Üks" palus Villidol mõtestada karma seaduse valguses lahti mullu detsembris Indiat ja maailma vapustanud loo, kus kuus meest vägistasid Delhis eriti julmal moel 23-aastase tudengineiu, kes saadud aju-, mao- ja soolte vigastustesse kaks nädalat hiljem suri. Naine ja tema poiss-sõber astusid õhtul kinost tulles erabussi, mille uksed suleti, mõlemat peksti, tüdrukut vägistati ligi tund aega, ka metalloraga. Seejärel heideti ihualasti kistud paar liikuvast bussist tänavale. Protestilaine vägistamiste ja naiste väärkohtlemise vastu levis üle India. Viiele vägistajale esitati süüdistus, ehkki Indias mõistetakse kohut vägistajate üle harva. Levinud, ka politsei, suhtumine on, et naine on vägistamises ise süüdi.

“India on läbilõige kõikidest nähtustest, mis üleüldse olemas on. Seal on koos kõige jumalikum ja kõige põrgulikum. Demokraatlik on India ainult paberil, tegelikult kehtib seal endiselt kastisüsteem ning traditsioonid on juurdunud sügavalt. Nende järgi hoolitseb naine kodu, laste, toidu… ja ka mehe eest. Mu oma Indias käikude järgi võin öelda, et seksuaalsus on seal üsna varjatud. Ma ei tea, on see püha või ainult laste tegemiseks, ehkki Kamasuutra on pärit sealt. Hindud on väga usklikud ja usklik inimene teab karma seadust hästi. Ent on ka neid, kes on kohalikest traditsioonidest loobunud. Vägistamised Indias on võib-olla väljakutse kogu ühiskonnale. Et me vilistame traditsioonide peale. Ning kõige nõrgem, kelle peal vägivald välja elada, on naine.

Võimalik, et selle juhtumi puhul ei pidanud too tütarlaps maksma mitte enda karmiliste tegude eest, vaid et temaga juhtunu tõi India enda ja ka maailma silme ette sealsed vägistamised ja neist möödavaatamise probleemi. Võib-olla aitab see sündmus pöörata Indias edaspidi rohkem tähelepanu inimõigustele demokraatlikkuse valguses. Võib-olla see sellepärast pidigi juhtuma. Taunitavaid tegusid on igas riigis. Kohalikud elanikud teavad neid, ent probleem pole avalikustatud ning asju ei ole hakatud lahendama, sest teadvuse tase selleks on veel liiga madal.“