Muutus algab sisemaailma puhastamisest. Automaatsete emotsioonide ja kontseptsioonide vabastamine on kõige olulisem tegevus.
Ainult läbi teadlikkuse jõuad Sa iseenda juurde.
On suur eksimus arvata, et teised põhjustavad sinu kannatusi, arvata, et keegi teine on sinu kannatustes süüdi. Tegelikkuses leiavad kõik sinu reaktsioonid maailmale aset sinus endas. Sul ei ole vaja muuta mitte maailma, vaid oma reaktsioone.
See õpetus on järgmine samm - edasi mindfulnessist. Kasutades teadlikkust aktiivses vormis ei ole sa ainult märkaja, vaid suudad asju ka otseselt mõjutada. Näiteks saad sa kasutada oma teadvust, et vabastada autopiloodil aktiveeruvaid emotsioone.
Kui mõtlemine lakkab, tekib mõtetest vaba olek. Kuid mis seejuures säilib? Mis see on? Mis on see vaikus?
Ükskõik kui peened emotsioonid ka ei oleks, kõrged või tähtsad mõttelennud ka ei tekiks, mitte ükski neist ei aita sul jõuda teadlikkuseni ega Iseendani. Mõistusest on kasu ainult teatud vahe-etapis – siis, kui tegeled oma alateadvuse puhastamisega.
Oled sa märganud, kuidas sinu mõistus töötab? Niipea kui kuuled midagi, tekib kommentaar. Näed midagi või tunned mingit lõhna - jälle kommentaarid. Me pidevalt kommenteerime oma mõtetes, nagu lapsed. Ning sa pead seda täiesti normaalseks? Miks?
Joogas on ainult üks eesmärk: taastada inimese õige positsioon kogu loodu suhtes ning juhtida ise oma elu, mitte olla juhitud selle poolt. Ning loomulikult jõuda oma juurteni. Avastada oma tegelik potentsiaal.
Oluline on mõtlemise ja emotsioonide asemel esiplaanile tuua oma teadvustamise võime.
Elu pole keerukas. Oma ellu loome me keerukusi ise. Keerukusteks on kolm peamist põhjust: juhtimatult liikuv teadlikkus ehk võimetus keskenduda, automaatsed tegelikkusega haakumatud mõtted ning emotsioonid. See on ühtlasi nimekiri keerukustest, millest vabaneda.
Kasutades teadlikkust, mis oma olemuselt on neutraalne, kogeb inimene neutraalsust. Neutraalsus aga tähendab adekvaatsust. See tähendab näha sündmuseid nii, nagu nad on – ilustamata, maha tegemata, moondamata, muundamata jne.
Teadmatus – see ongi pimedus. Lõppeesmärk on saada nägijaks. Nägija saab olla ainult see, kes on teadvel.
Mis saab sinu probleemist, kui sellega kaasnenud emotsiooni pole enam?
Sinu kõige olulisem samm stabiilsuse ja õnnelikkuse poole seisneb sisemaailma puhastamises – kõigi nende probleemsete reaktsioonide vabastamises oma alateadvusest, mis sa kunagi teiste käest õppisid.
Teadvelolek on karmast väljas oleku seisund.
Kui sa pikendad märkamist või teadvustad oma teadlikkust, muutud sa teadvuse kasutajaks. Selleks, et teadvele jääda, on vaja selle kasutamist jätkata.
Teadvuse rakendamise kestvus on sinu vabaduse kestvus. Ülejäänud aja domineerib autopiloot, ettekirjutatud programm.
Teadvustamine on baas. Sul lähevad “silmad lahti”. Pilt läheb selgeks. Seepärast on seda nimetatud valgustumiseks. Teadvustamine ongi valgus.
Kui sa kasutad märkamist, siis su maailm avardub - märkad helisid, aistinguid jne. Iga hetk pakub uut avastust. Niipea kui sa viibid alateadvuse meelevallas, kollapseerub su maailm programmilt programmile kulgevaks.
Paremaks saamise nimel ei aita huvitavate teemade õppimine ega kusagile sõitmine, et midagi kogeda. Need halvad asjad, mis sul on ju ei kao. Umbrohust ei saa vabaks selle kõrvale vajalikke kultuure istutades. Sellest saab vabaks umbrohtu välja kitkudes.
Iga inimese peamine eesmärk on avastada oma tegelik Mina. Tegeliku Mina avastamine tähendab otsingute lõppu. See tähendab vastust mitte ainult sinu praegustele otsingutele, vaid sinu lõpututele otsingutele. See ongi lõplik lahendus, eneserealisatsioon.
Vabastades oma automaatse reaktsiooni, ei tule see enam kunagi tagasi. Selle häiriv mõju sinu elule lakkab täielikult.
Sulle on õpetatud, et kannatused on „normaalne“ osa inimeseks olemisest. Tegelikult on need täiesti ebanormaalsed. Sa saad neid lihtsasti vabastada, olla ilma nendeta. Elu ilma negatiivsete emotsioonideta on mitte ainult võimalik, vaid inimesele loomulik.
Sa pead positiivseid emotsioone nii tähtsaks ainult seetõttu, et sul pole aimugi, et eksisteerib veel miski, mis on isegi parem kui head emotsioonid.
Teadvusel on seitse aktiivset kvaliteeti, üks neist on teadlikkus. Teadvuse kvaliteedid ei ole üldse seotud ei emotsioonide ega mõistuse, mõtlemisega.
Mõistus ja mõtlemine ei ole sinu arukuse nurgakiviks. Selleks nurgakiviks on hoopis teadvus. Teadvuse kasutamine on see, mis teeb inimesest aruka inimese.
Su tänane elu juba on robotlik, juhitud automaatsete reaktsioonide poolt - olgu need siis meeldivad või ebameeldivad.
Sinu probleemid ei seisne mõtlemises, vaid automaatsetes emotsioonides ning teadlikkuse liigväheses kasutamises.
Iseloom on kõige sagedamini aktiveeritav reaktsioonide komplekt. Iseloom koosneb emotsioonidest, mõtetest ja neist lähtuvast käitumuslikkusest. Kui osata neid komponente muuta, muutub kohe ka iseloom.
Taipamine on hetk, mil Jumal naeratab sulle.
Praeguse maailmavaate kohaselt loob teadvust aju, mateeriat peetakse peamiseks. Oma uurimustöö alusel pakun teise, 180 kraadi erineva vaate - aju ei loo teadvust, vaid teadvus on sinu olemasolu põhjus. Teadvus juba on ja sellest lähtub kõik muu.

Ingvar Villido. Acharya Ishwarananda

Veebruar 2016 – Ingvar Villido: iseendana elades oledki juba õnnelik ja saad välja lõputust õnnelikuks saamise ringist – Alkeemia.delfi.ee

Alkeemia.delfi.ee, Ingrid Peek, 2. veebruar 2016

Teadliku muutuse kunsti õpetaja Ingvar Villido räägib lisaks õnnele sellest, miks me end pidevalt teistega võrdleme ning kuidas sellest vabaneda, egoismist ja para-minast, alaväärsuskompleksist ning elutervest eneseväärtustamisest.

Üks oluline teema on enesearmastus. See võib liikuda mõlemale poole, minna üle piiri ja muutuda enesekeskseks egoismiks, aga võib muutuda ka alaväärsuseks a la "miks mina pole nii hea kui teised?". Tänapäevane enese-eksponeering sotsiaalmeedias jätab mulje, justkui oleks kõigi elu nii suurepärane ning ka sealt tekib see teistega võrdlemine ja enese alaväärsena tundmine. Miks me võrdleme end pidevalt teistega? Millest see tuleb ja mida see meiega teeb?

Selle põhjus on tegelikult väga lihtne. Juba lapsepõlvest peale õpetatakse meile, et me võrdleksime ennast teistega, et vaata milline on tema ning vaata, milline sina oled. Sealt algab see pihta ja see läheb kuni surmani välja. See on tegelikult selline ühelt poolt ebaterve, teisalt jälle hea - juhul kui see inspireerib.

Ma ütleksin, et see on mõjutusvahend. Kui sa oled kindel selles, mida sa teed ja kuidas sa teed, siis on kõik hästi. Kui sul see kindlus puudub, siis sa oled vägagi mõjutatav.

Aga kuidas jõuda selleni, et vabaneda sellest enda pidevalt teistega võrdlemisest?

Ma esitaks esimese asjana küsimuse, et miks ma üldse pean ennast kellegagi võrdlema? Mida see sulle annab? Ma saan aru, et kui sa võrdled enda oskusi mingil alal ja näed, et keegi teeb paremini ning see innustab sind juurde õppima. Sel juhul on see arusaadav. Aga kui see lõpeb ainult sellise emotsionaalse vastega, et inimene tunneb ennast halvasti, siis see ei muuda küll midagi paremuse poole. See ei ajenda sind paremaks saama.

Mina ei võrdle ennast kellegi teisega. Ma küll vaatan, mida teised teevad ja millised on nende teadmised, neist annab ka endale midagi juurde õppida ja tulevikus kasutada. Seega võrdlemine võibki olla ühtpidi kahjulik, kuid teistpidi hoopis õpetav. Meisse on sisse kasvatatud, et meie konkurentsiühiskonnas inimene siiski peab teistest parem olema.

Väga tihti viib selline ebaterve võrdlemine alaväärsuskompleksini. Mis sinu arvates on
alaväärsuskompleks?

Selle järgi, mida ma inimestele õpetan, on alaväärsuskompleks väga lihtne. See koosneb teatud ideedest ehk mõtetest, mida siis inimene usub, ja vastavast tundest ehk emotsioonist. Kui see komplekt on inimesel olemas ja see on aktiivne, siis inimene tunnebki ennast niimoodi. Siin suuri saladusi ei ole ja sellest on väga lihtsalt võimalik vabaneda, kui on olemas vastavad teadmised. Kindlasti ei tasu seda eitada ega alla suruda, samuti ei maksa seda nurka surutuna kusagil läbi elada, see ei anna midagi juurde, lihtsalt tõmbab inimese alla.

Aga mis on egoism? Tihti räägitakse, et see on väga halb, kuna siis inimene peab end teistest paremaks. Aga teised jälle ütlevad, et egoism on väga hea, sest nii sa väärtustad ennast ja hoolid endast. Mis see siis ikkagi on?

See sõltub täiesti vaatevinklist. Tavamõttes egoist on see, kes ei arvesta teiste inimestega ja peab silmas ainult oma huvisid ja oma tegevusi. Küll aga on sügavamas tähenduses egoism hoopiski midagi muud. Egoism on parainimene ehk ta asendab inimest. See on selline nähtus, mis leiab aset mõistuses.

Näiteks kui sa mõtled ning ühel hetkel sul tekib küsimus, et kes on see, kes mõtleb? Kas see olen mina või mõte mõtleb ise ennast? Ja kes olen siis mina, kas vaid selle mõtte pealtvaataja?

Kui sa siis sellest pealtvaatajast vaatad enda mõtet, siis sa võid avastada, et sinu mõte on minakeskne. See tähendab, et seal on kogu aeg "mina", "minu oma", "mina tahan või ei taha", "ma pean" jne. Igal pool on see "mina" esikohal. Ja kui nüüd vaadata kogu seda "mina"-mõtete komplekti, siis sealt kujuneb välja selline terviklik konglomeraat, mis on ühelt poolt väga hektiline, informatiivne ja tundub, et see olengi mina. Inimesed tavaliselt mõtlevad, et see ongi see päris mina.

Sellisest mõtete pealt vaatamisest kujuneb aga välja hoopis teistsugune kogemus. Sa saad aru, et seal on veel keegi teine, hoopis teistsugune sina, kes esindab ennast sinu nimel. Kui sa nüüd vaatad kogu seda komplekti, siis see on see, mis on ego ehk valemina. Sa võid küsida endalt, kas see kõik esindab sind, ning võid avastada, et see ei esinda üldse sind. Mõte ei esinda tegelikult inimest ennast enamasti.

Kuidas jõuda eluterve eneseväärtustamiseni ja eneseusaldamiseni?

Siin on kindlasti hästi palju valemeid olemas, kuid põhimõtteliselt võiks öelda, et kõik need soovitused põhinevad mingil ideel, millega kaasneb ka mingi emotsioon. See töötab nagu asendusvahend teatud perioodidel. Teatud perioodidel jälle ei aita ja mõnele ei toimi üldse kunagi.

Kui nüüd vaadata põhimõttelist muutust, siis tegelikult võiks küsida, et milleks mul seda kõike tegelikult vaja on? Milleks peab olema ideeline ja emotsionaalne kindlus? Kas äkki võib olla ka täiesti teistsugune kindlus, mis ei ole kõigutatav komplekside ega ka mitte teiste inimeste poolt?

Siin ma pakun tavaliselt asemele tegevusekesksuse. See tähendab, et kui sa midagi teed, siis tee seda parimal viisil ehk keskendu tegevusele. Kui sa oma asjus sellisel viisil toimetad, siis see tulemus räägib iseenda eest. Sa saad pärast ise hinnata, kas see on tehtud hästi või oled sa mingit jama kokku keeranud, ise veel seda teades. Ma pakun välja tegevustekeskse enesehinnangu, mis on autentne ja päris, samuti praktiline ja ei sõltu teiste arvamusest, sest sina tead, kuidas sa seda tegid. Selline kindlus tekib inimesel endal sõltuvalt sellest, mida ta teeb ja teadvustab. See on pisut selline teistsugune enesekindluse versioon aga see on selline kõigutamatu. Minu arust on see väga hea, sest me ju nagunii tegutseme kogu aeg. Kui sa ei tee just kätega, siis sa teed mõistusega või emotsionaalselt. Inimesed on vägagi tegevusekesksed.

Kuidas olla õnnelik? Mis on õnne valem?

Ma olen oma elu jooksul ja erinevate praktikate jooksul uurinud igasuguseid õnne valemeid ja maailm lausa kubiseb neist. Aga kui nüüd vaadata seda printsiipi, mis on põhiliselt kasutusel, siis see on teatud mõttes nagu saamine - sa pead midagi saama, et olla õnnelik. See võib olla mis iganes, näiteks palgatõus või mõne inimese lahke pilk või looduse nautimine. Mida iganes, igal juhul sa pead saama midagi. Kui sa seda ei saa, siis on kaks varianti: kas sa oled neutraalne või sa kannatad. Muidugi see saamine võib olla ka iseenda tehtud, näiteks kujutad midagi meeldivat ette ja tunned ennast hästi. Või siis meenutad häid aegu ja jälle oled õnnelik, jälle oled midagi saanud.

Selline sõltuvus, et saamine on seotud õnnetundega, on globaalne. Aga ma vaatasin, et siia ei saa rajada ju midagi püsivat, sest saamine eeldab seda, et sa pead saama - see ei saa lõppeda. Sellele saamisele on üles ehitatud tänapäeval ka kogu tarbimine.

See on väga oluline printsiip tegelikult, sest kõik tahavad ju õnnelikuks saada. Uurides seda asja, leidsin ma tegelikult täiesti fundamentaalse lõpplahenduse. See lahendus on inimene ise ehk tegelik mina. Kui sa oled ennast avastanud ja oled, siis sa oled saanud iseennast iseendale. Siis see õnnelikkus on sul iseseisvalt olemas. Sa ei pea seda enam tegema, sest ta on olemas.

Kui sa oled iseendana, siis sa oledki õnnelik. Mingisugust muud õnnelikkust siia polegi siis enam tarvis lisada. Mitte sellepärast, et sa ei taha, vaid sellepärast, et see õnnelikkus teeb seda ise. Lõpeb vajadus veel kusagilt õnne saada. See muudab ka rahulikuks, kuid ei kitsenda kuidagi meie maailmast saadavaid kogemusi. Lihtsalt, kutse tarbimisele enam ei mõjuta sind ja sa saad välja sellest lõputust ringist, mis püüab sind kogu aeg õnnelikuks teha.