Muutus algab sisemaailma puhastamisest. Automaatsete emotsioonide ja kontseptsioonide vabastamine on kõige olulisem tegevus.
Ainult läbi teadlikkuse jõuad Sa iseenda juurde.
On suur eksimus arvata, et teised põhjustavad sinu kannatusi, arvata, et keegi teine on sinu kannatustes süüdi. Tegelikkuses leiavad kõik sinu reaktsioonid maailmale aset sinus endas. Sul ei ole vaja muuta mitte maailma, vaid oma reaktsioone.
See õpetus on järgmine samm - edasi mindfulnessist. Kasutades teadlikkust aktiivses vormis ei ole sa ainult märkaja, vaid suudad asju ka otseselt mõjutada. Näiteks saad sa kasutada oma teadvust, et vabastada autopiloodil aktiveeruvaid emotsioone.
Kui mõtlemine lakkab, tekib mõtetest vaba olek. Kuid mis seejuures säilib? Mis see on? Mis on see vaikus?
Ükskõik kui peened emotsioonid ka ei oleks, kõrged või tähtsad mõttelennud ka ei tekiks, mitte ükski neist ei aita sul jõuda teadlikkuseni ega Iseendani. Mõistusest on kasu ainult teatud vahe-etapis – siis, kui tegeled oma alateadvuse puhastamisega.
Oled sa märganud, kuidas sinu mõistus töötab? Niipea kui kuuled midagi, tekib kommentaar. Näed midagi või tunned mingit lõhna - jälle kommentaarid. Me pidevalt kommenteerime oma mõtetes, nagu lapsed. Ning sa pead seda täiesti normaalseks? Miks?
Joogas on ainult üks eesmärk: taastada inimese õige positsioon kogu loodu suhtes ning juhtida ise oma elu, mitte olla juhitud selle poolt. Ning loomulikult jõuda oma juurteni. Avastada oma tegelik potentsiaal.
Oluline on mõtlemise ja emotsioonide asemel esiplaanile tuua oma teadvustamise võime.
Elu pole keerukas. Oma ellu loome me keerukusi ise. Keerukusteks on kolm peamist põhjust: juhtimatult liikuv teadlikkus ehk võimetus keskenduda, automaatsed tegelikkusega haakumatud mõtted ning emotsioonid. See on ühtlasi nimekiri keerukustest, millest vabaneda.
Kasutades teadlikkust, mis oma olemuselt on neutraalne, kogeb inimene neutraalsust. Neutraalsus aga tähendab adekvaatsust. See tähendab näha sündmuseid nii, nagu nad on – ilustamata, maha tegemata, moondamata, muundamata jne.
Teadmatus – see ongi pimedus. Lõppeesmärk on saada nägijaks. Nägija saab olla ainult see, kes on teadvel.
Mis saab sinu probleemist, kui sellega kaasnenud emotsiooni pole enam?
Sinu kõige olulisem samm stabiilsuse ja õnnelikkuse poole seisneb sisemaailma puhastamises – kõigi nende probleemsete reaktsioonide vabastamises oma alateadvusest, mis sa kunagi teiste käest õppisid.
Teadvelolek on karmast väljas oleku seisund.
Kui sa pikendad märkamist või teadvustad oma teadlikkust, muutud sa teadvuse kasutajaks. Selleks, et teadvele jääda, on vaja selle kasutamist jätkata.
Teadvuse rakendamise kestvus on sinu vabaduse kestvus. Ülejäänud aja domineerib autopiloot, ettekirjutatud programm.
Teadvustamine on baas. Sul lähevad “silmad lahti”. Pilt läheb selgeks. Seepärast on seda nimetatud valgustumiseks. Teadvustamine ongi valgus.
Kui sa kasutad märkamist, siis su maailm avardub - märkad helisid, aistinguid jne. Iga hetk pakub uut avastust. Niipea kui sa viibid alateadvuse meelevallas, kollapseerub su maailm programmilt programmile kulgevaks.
Paremaks saamise nimel ei aita huvitavate teemade õppimine ega kusagile sõitmine, et midagi kogeda. Need halvad asjad, mis sul on ju ei kao. Umbrohust ei saa vabaks selle kõrvale vajalikke kultuure istutades. Sellest saab vabaks umbrohtu välja kitkudes.
Iga inimese peamine eesmärk on avastada oma tegelik Mina. Tegeliku Mina avastamine tähendab otsingute lõppu. See tähendab vastust mitte ainult sinu praegustele otsingutele, vaid sinu lõpututele otsingutele. See ongi lõplik lahendus, eneserealisatsioon.
Vabastades oma automaatse reaktsiooni, ei tule see enam kunagi tagasi. Selle häiriv mõju sinu elule lakkab täielikult.
Sulle on õpetatud, et kannatused on „normaalne“ osa inimeseks olemisest. Tegelikult on need täiesti ebanormaalsed. Sa saad neid lihtsasti vabastada, olla ilma nendeta. Elu ilma negatiivsete emotsioonideta on mitte ainult võimalik, vaid inimesele loomulik.
Sa pead positiivseid emotsioone nii tähtsaks ainult seetõttu, et sul pole aimugi, et eksisteerib veel miski, mis on isegi parem kui head emotsioonid.
Teadvusel on seitse aktiivset kvaliteeti, üks neist on teadlikkus. Teadvuse kvaliteedid ei ole üldse seotud ei emotsioonide ega mõistuse, mõtlemisega.
Mõistus ja mõtlemine ei ole sinu arukuse nurgakiviks. Selleks nurgakiviks on hoopis teadvus. Teadvuse kasutamine on see, mis teeb inimesest aruka inimese.
Su tänane elu juba on robotlik, juhitud automaatsete reaktsioonide poolt - olgu need siis meeldivad või ebameeldivad.
Sinu probleemid ei seisne mõtlemises, vaid automaatsetes emotsioonides ning teadlikkuse liigväheses kasutamises.
Iseloom on kõige sagedamini aktiveeritav reaktsioonide komplekt. Iseloom koosneb emotsioonidest, mõtetest ja neist lähtuvast käitumuslikkusest. Kui osata neid komponente muuta, muutub kohe ka iseloom.
Taipamine on hetk, mil Jumal naeratab sulle.
Praeguse maailmavaate kohaselt loob teadvust aju, mateeriat peetakse peamiseks. Oma uurimustöö alusel pakun teise, 180 kraadi erineva vaate - aju ei loo teadvust, vaid teadvus on sinu olemasolu põhjus. Teadvus juba on ja sellest lähtub kõik muu.

Ingvar Villido. Acharya Ishwarananda

14.03.2018 - Ingvar Villido artikkel ilmus maailmamainega teaduskirjastuse Routledge raamatus „Personal Sustainability“

Märtsis ilmus maailma juhtivalt humanitaar- ja sotsiaalteaduste kirjastuselt Routledge uut uurimissuunda loov raamat “Personal sustainability” isiklikust jätkusuutlikkusest. Ingvar Villido kirjutas ühena 12st rahvusvahelisest autorist raamatusse peatüki teadlikkusest kui uuest paradigmast pealkirjaga “Awareness as the New Paradigm for Personal Sustainability: A Practitioner’s Perspective on the Sustainability Transition”

Jätkusuutmatust arengust on saanud üks tänapäeva maailma põletavamaid probleeme. Oliver Parodi ja Saksamaal resideeruva eestlanna Kaidi Tamme poolt toimetatud kogumik sisaldab 12 artiklit rahvusvahelistelt uurijatelt ja praktikutelt, keda võib nimetada uue uurimisvaldkonna pioneerideks. Jätkusuutlikkusega seotud probleemide keerukus seisnebki valdkondadeülesuses, mistõttu olemasolevad lahendused enamasti ei toimi. Uusi lahendusvõimalusi otsides lülitatigi raamatusse Eesti praktiku ja inimkäitumise uurija Ingvar Villido artikkel teadlikkusest kui uuest paradigmast isikliku jätkusuutlikkuse saavutamiseks.

Peavoolu lähenemine kestlikule arengule keskendub välistele makroprotsessidele, jättes mikrotasandi ehk inimeses toimuva tähelepanuta. Villido artikkel on aga just sisemaailma uurinud praktiku vaade jätkusuutliku arengu toimumise tingimustele. 25 aastat teemad süvitsi uurinud Villido rõhutab, et leidmaks lahendusi globaalsele jätkusuutlikkuse kriisile, tuleb põhjalikumalt uurida individuaalsel tasandil toimuvaid protsesse. Artiklis kõrvutatakse detailselt kaht põhimõtteliselt erinevat lähenemist: tänapäeval domineerivat mental-emotsionaalset paradigmat, mida autor nimetab vanaks paradigmaks, ja teadlikkust kui uut paradigmat.  

Villido väidab, et hetkel domineeriv arusaamine inimese identiteedist, rollist ja võimetest lähtub väga piiratud emotsionaal-mentaalsest paradigmast. Toetudes oma empiirilistele uuringutele leiab ta, et probleemide ja konfliktide juured on paljuski inimkäitumise ja –mõtlemise reflektoorsuses ja teadmatuses sisemaailma protsesside tegelikust toimest. Vana paradigma “parandamise” asemel soovitab Villido minna üle uuele paradigmale, mis lähtub igaühe poolt evitava teadvuse keskse rolli teadvustamisest inimeses ja sellest lähtuva teadlikkuse kasutuselevõtust.

Villido sõnul saavad teadlikud, loovad, arukad ja terved indiviidid kestlikult toimida vaid siis kui nad vähendavad oma emotsionaalsete ja mentaalsete harjumuslike reflektoorsuste osakaalu. Teadlik suhtestumine maailmaga võimaldab inimesel muuta iseseisvalt oma elu ja teeb keskkonna kujundatud reflektoorsest olendist targa, iseseisva ja õppimisvõimelise realist. Indiviidi tasandil aset leidev muutus toetab aga jätkusuutlikkuseks vajalikke muudatusi välismaailmas.