Ajakiri “TervisPluss” 25.01.2018

Kirja pani: Inga Raitar

Veel mõne aasta eest tabletisõltuvuse ja hirmude käes vaevelnud Piret Ärm (47) on nii muutunud, et tuttavad ei tunne teda tänaval äragi. Endaga pidevat tööd tehes sai ta jagu paanikahäirest ja väänas kehast välja ka ämbri rasva. Paanikahood tulid praegu SOS-lastekülas pereabilisena töötava Pireti ellu kord aastase, siis paariaastase vahega.

Hirmud, mis naist siis ründasid, ei lasknud tal isegi toast väljuda. “Paanikahoog lendab ette hoiatamata sisse, andes teada, et kohe suren,” räägib Piret paljude ärevushäire käes kannatajate jaoks väga tõesest kogemusest. “Ise nii usud seda, et see paralüseerib su täielikult. Sul pole mingit muud mõtet 24/7.”

Paanikat tootvad mõtted võisid kesta nädal aega järjest, ilma et Piret teadnuks, kuidas neist lahti saada. “Hirmu põhjusi võib olla sadu,” tunnistab ta. “Vaja oli minna toidupoodi, kuid ma ei julgenud, sest äkki ma suren poes ära. Siis ei läinudki, lapsed käisid. Tekivad erinevad tegevus- ja kohafoobiad, neis kõigis on ühine kogu elu halvav surmahirm.”

Paanikahoogude ajal ei suutnud Piret kõndidagi, sest peas ringles uskumus, et jalad on nõrgad. “Kutsusid kiirabi, arst mõõtis vererõhku, ootasid jälle, käsi pikal, antidepressante, sest peale nende miski ei aita, nagu mulle öeldi,” räägib Piret endast teises isikus, kui kellestki, kelle lugu ta teab, ent kellega ta enam ei samastu. “Antidepressandid tõmbasid pinge maha, aga ma ei olnud neid võttes mina ise. Tabletid tegid zombiks, olin ülirahulik, reaalsus kulges kusagil minu pehmest vatist maailmast eemal. Pool aastat pärast kuuri oli hea olla, ent siis tuli õudus jälle tagasi.” Ja nii viisteist aastat.

Legaalne sõltlane

“Läksin perearstilt saatekirja saama. Mis sa ikka sinna psühhiaatri juurde lähed, ma kirjutan sulle ise Xanaxi välja, ütles arst,” meenutab Piret kõige karmima etapi algust oma tervisesaagas. “Xanax on ju legaalne narkootikum! Sattusin täiesti jubedasse auku. Keha nõuab tabletti, oled täielikult selle mõju all.” See polnud nagu eelmised antidepressandid, millest nii tajutavat sõltuvust polnud.

“Olin oma murega üksi,” tõdeb Piret. “Kui ühel päeval rohu ära jätsin, siis värisesin üle keha. Kõige jubedamas sõltuvuskriisis sain viimaks aru, et pean kemikaalide sissesöömise lõpetama. Viskasin tabletid ära ja vaevlesin üksi kaks nädalat hullude võõrutusnähtude käes: higistasin, värisesin, olin nagu udus. See oli lihtsalt jube! Nüüd on sellest juba üle kümne aasta, enam ei mõtle sellele, aga kui meelde tuleb, hakkab ikka õudne.”

Kui võõrutusnähud möödusid, tulid tagasi paanikahood. Need polnud tabletiuimas hõljumise ajal kuhugi kadunud. “Arstid panid templi, et see paanika jääb mind jälitama elu lõpuni. See uskumus oli kinnistunud,” tõdeb Piret. “Ometi tundsin, et peab ju olema midagi, mis tegelikult ka aitab. Hakkasin otsima. Kaheksa aastat tagasi kuulsin saadet “Hallo, Kosmos!”, kus Ingvar Villido rääkis kriya jooga viie keha süsteemist. Keegi polnud mulle rääkinud midagi nii loogilist, mis kattus täiesti minu eluga.”

Vabastada-tühistada

Ingvar Villido loodud Teadliku Muutuse Kunsti (TMK) kursustele viis Pireti sõna otseses mõttes saatus. “Alkeemia Akadeemia korraldas Facebookis mängu, kus vastasin küsimustele. Soov abi leida oli nii tugev, et ma võitsin!” lööb Pireti nägu särama. “Vabastasin alguses pinnal olevaid ebameeldivaid emotsioone,” meenutab ta painest vabanemise algust. “Kui olin kõige aktiivsemate tunnetega aasta-paar tegelenud, hakkasid välja kooruma paanikahoogude kontseptsioonid. Paanikahoog on tegelikult üks emotsioonide ja mõttekontseptsioonide pundar. Kel paanikahood, saavad aru – on mõte ja siis kerkib emotsioon, oled selles kinni. Sul hakkab paha, sest sa usud, et sul hakkab paha.” Piret hakkas ise uurima, kuidas paanika temas tekib, ent see polnud kerge töö. “Peab olema pidev teadlikkus, et iga ebameeldivust välja juurida. Pead asju kohe märkama. Millimeetrine kõrvalekalle meeleolus nõuab, et kohe sellega aktiivselt tegeled,” kirjeldab ta.

Jah, lugesid õigesti: emotsioonide ja kontseptsioonidega oli vaja järjepidevalt tegeleda aastaid. “Kui oled 15 aastat hirme kogunud, siis ei lähe need paari nädalaga ära. See nõuab pidevat igapäevast tööd,” tõdeb Piret. “Alguses istusin päevas 5–6 tundi ja tegelesin intensiivselt tehnikatega. Vabastasin ja tühistasin, vabastasin ja tühistasin. Iga vabastatu alt koorus üha uusi kontseptsioone ja emotsioone, mille olin unustanud, aga ega nad kao enne, kui teadlikult nendest lahti lased.”

Lennuhirmust jagu

Piret tõdeb, et TMK pole kindlasti mingi imerohi, mis teeb su klõpsuga korda. “Palju halba oli alateadvusse surutud. Sellist jama tuli minust välja, et ei taha isegi mäletada. Ega mäletagi, sest tehnikatega vabaneb häiriv jäädavalt. Kõik vallandus hästi intensiivselt, ent olen tänulik, sest teadsin, mida kasutada.”

Kuigi alul soovis Piret vabaneda vaid paanikahoogudest, olid tulemused märksa sügavamad. “Kui juba oskasin sisemaailma jälgida, olin võimeline minema üksi tänavale, julgesin minna teatrisse, kaubanduskeskusse ja tööle,” loetleb Piret. “Teadlikkus on mul nüüd nii arenenud, et sekundiga märkan, mis minus toimub, ei lase kerkida, vabastan või tühistan, sõltuvalt sellest, mis aktiveerub. Ma ei karda haiguse kordumist, võin tõrjuda paanikahoo vähem kui minutiga.”

Piret, kes polnud 20 viimast aastat julgenud lennukisse siseneda, käis mullu lennukiga puhkusereisil. “Õhkutõusul vabastasin kõik, mis tuli, ja lendasin õnnelikult,” on Piret silmanähtavalt rahul. “Tõesti ei tea, kus ma ilma TMK-ta praegu oleksin. Ükski antidepressant ei võta ära ühtki emotsiooni, mitte kunagi.”

Loosungi “Ole positiivne!” heitis Piret samuti kasutuna prügikasti. “Olin positiivne, kuid sees kõik karjus ja pulbitses,” mäletab ta. “Positiivsus on pindmine enesesisendus. Pigem meeldib mulle olla adekvaatne ja neutraalne, positiivsed emotsioonid võivad olla, ma kasutan neid, kuid ei sõltu nendest. Elu on palju selgem ja rahulikum, tean, mida teen, minuga asjad ei juhtu.”

Ämber rasva kahe kuuga

Vanad tuttavad ei tunne Piretit tänaval kohates äragi, sest peale paanikahoogude on kadunud ka ämbritäie jagu rasva tema kehast. “Kui paarkümmend aastat kaotsis olnud päris Mina tuli tagasi, märkasin, et mulle meeldib iga päev kommi süüa. Häire ajal polnud vahet, mida sõin või kuidas välja nägin,” tunnistab Piret. Nüüd aga vaatas ta korraga end poe riietuskabiini peeglist. “Tuli teadmine, et võtan kaalust alla, nii enam edasi ei lähe.” Internetist leitud toitumisnõustaja leheküljel koostas ta endale personaalse toitumis- ja treeningukava. Kaks ja pool kuud hiljem oli haihtunud 10 kilo.

Kaalulangetamise otsus tuli osalt ka tervise tõttu, sest läinud kevadel oli naisel haigus, mille vastu kirjutas perearst peotäie antibiootikume. Nende tagajärjel tekkisid maos kõrvetised, mis viisid Pireti homöopaadi juurde. Seal soovitatigi kaalu langetada ja pärmseen, mis tekitab limaskestade põletikke, kehast välja saada.

Piret kõrvaldas menüüst jahu, piimatooted ja suhkru. “Suhkur on ju inimkonna suurim sõltuvus, millest tulenes ka põletikuline protsess mu kehas. Suhkur paneb soolestikus vohama pärmseene, mis omakorda takistab toitainete imendumist. Kogu aeg tahaks näksida, kuid kõht täis ei saa, söö, palju tahad. Kui saad pärmseene kehast välja, õnnestub hakata tervislikult toituma ja kvaliteetselt elama.”

Praegu pole Pireti menüüs grammigi suhkrut, magusaisust vabastas ta end samuti TMK tehnikate abil. Öeldakse, et 70 päevaga kaob mis tahes sõltuvus, kuid esimene kuu on kõige raskem. “Pead ennast teadlikult jälgima ja kindlaks jääma, siis häirivad impulsid kaovad,” teab Piret, kes võib praegu kiusatuseta vaadata koogihunnikuid ja kommivirnu.

Muutunud naine

Piret liitus ka kaalulangetajate grupiga. Nende foorumis kirjutab ikka keegi, et on patustanud ja motivatsioon on kadumas. “TMK on kaalulangetajale nagu taeva õnnistus, selleta oleksin kindlasti tagasi langenud,” usub ta. “Emotsioon ongi ju see, mis motivatsiooni alla viib. Näen, kuidas ei osata oma emotsioonidega midagi teha ja jäädakse üles-alla pendeldama. Tahtejõuga võetakse maha, siis kukutakse tagasi.”

Seda probleemi Piretil ei ole, isegi reisil, hotelli rikkalike laudade juures ta ei libastunud. Väike köögikaal käekotis aitas kogustest kinni pidada. “Mõned vaatasid imelikult, aga kaotasin isegi reisil olles kilo nädalas. Ma enne ei teadnudki, et mul need impulsid on, mis mind rohkem sööma sunnivad. Magus näiteks on turvatunde otsimine, tundub nii mõnus, kuid iga suutäiega rikud oma tervist.”

Piret usub, et TMK aitab kinnistada, et muutused jääksid püsima. “Seda naist, kes ma olin märtsis – väeti ja vilets –, praegu pole. On juba hoopis teine. Võin trenni teha ja muud füüsilist, mida vaja,” kinnitab Piret reipalt. “Tervenemine ei käi üleöö. Samas oli mul teadmine, et jamadest on võimalik vabaneda.”

tagasi artiklite juurde