Jakob Käba (41) on imeline näide ise ennast oma teadlikkuse abil parun Münchauseni kombel alkoholismimülkast välja tõmmanud noorest mehest. “Olen jäänud elama,” sõnastab Jakob ise oma võimsa kogemuse.

Inga Raitar, Naisteleht, 23.09.2017 

“Need, kes alkoholismi käes vaevlevad teavad, et joomise lõpetamine on elu ja surma küsimus,” ütleb asjalik spetsialist, kelles miski ei reeda, et kuus aastat tagasi oli ta omadega põhjas mis põhjas. “Kui saad teada põhjused, mis jooma ajavad ja lõpetada ei lase, siis on võimalik neist põhjustest ise vabaneda. TMK teadmiste praktiline kasutamine on andnud mulle uue elu, liialdamata.”

Alkoholiprobleemi tõttu läks Jakobi vanemate perekond lõhki, kui poiss oli 8 aastane. “Olen neid teemasid vabastanud, mis on mulle kannatusi põhjustanud ja märganud neid vanemate käitumismustreid, mida olen ise kasutama hakanud, kuna ei osanud varem nendega midagi ette võtta. Ma ei teadnudki, et kannatusi saab kuidagi detailideks lahutada,” alustab napisõnaline konkreetse ütlemisega mees oma lugu.

Jakobi isal oli alkoholiprobleem, mis mingis eluetapis muutus nii juhitamatuks, et perel ei olnud võimalik koos elada. Alkohol hävitas täiesti isa tervise ja inimestega kontakti. “Kolisime mujale elama, sest isa muutus vägivaldseks. Tundsin süüd, mul oli kurb, et tülid aset leiavad,” räägib pere noorim laps tuhandete alkohoolikute laste draamast. “Ma ei saanud täpselt aru, mis toimub ja miks. Sain vaid aru, et võrreldes teistega ei ela me hästi ja oleme teistest isoleeritud. Tundsin häbi ja tõrjutust.” Tänase kogemuse põhjal on mees mõistnud, et just hoolivuse ja armastuse, toetavate energiate puudus peres pani aluse tema tulevasele alkoholismile. “Pidin suht varakult omapäi hakkama saama. Leidma midagi, mis motiveeriks ja toetaks. Mu elus valitses teadmatus, miks tekivad mingid tunded ja mõtted, mis ei lase olla rahul, ei lase selgelt aru saada reaalsusest. Ma ei osanud endas toimuvaid protsesse eristada, ega teadnud, et neid saab juhtida. Valitses segadus ja hirm, et elus ei saa ise midagi muuta.

Ei osanud endaga midagi peale hakata

Kooli ajal leidsis poiss palju tegevusi, see näis hoidvat vee peal. “Kogu aeg otsisin mingit väärtust elus, samas tundsin hirmu ja

alaväärsust, suhtlemisraskusi,” kirjeldab Jakob. “Toetust ei olnud, keegi ei öelnud, mis maailmas oluline on.” Toetuspunkti otsingud viisid nooruki kirikusse, sealt aga ta püsivat sisemist tuge ei saanud. “Otsisin erinevaid alternative, mis elus asjad paika loksutaks,” räägib Jakob. “Proovisin mingeid meditatsioone, käisin paaris Avanemise laagris, lugesin ajakirju ja raamatuid vaimsusest, ent rahuoloematus enda ja eluga järjest kasvas.”

Peale keskkooli läks tehnilise taibuga poiss õppima rakenduskõrgkooli. Tudengieluga on aga ajast aega kaasas käinud ka alkohol. “Üsna ruttu tajusin, et võrreldes teistega ei mõju alkohol mulle hästi,” tunnistab Jakob. “Muutun selle toimel teistsuguseks, kui enamus kaaslasi ja sõpru. Meeleolud ja käitumismustrid, mis mul löövad alkoholiga välja, on negatiivsed.” Mõistes et alkohol päästab temast välja temasse surutud soovimatud emotsioonid, tekkis noorel mehel hirm kaaslastega koos olles alkoholi pruukida, kuna käitumine ei allunud kontrollile. “Ülelibisemine lõbususelt agressiivsusele toimus nii märkamatult ja kui see tekkis, ei osanud endaga midagi peale hakata,” julgeb mees täna juba endaga toimunust kõnelda. “Puudus teadmine, kuidas oma tundeid juhtida. Teadsin, et olengi selline ja mitte midagi ei ole teha. Süütunne tõi kaasa endasse tõmbumise, oma negatiivuse nautimise. Sai alguse periood, kus uskusin veendunult, et olen kannatajast ohver ja see ongi minu identiteet.”

Noor mees, kel oli raske inimestega suhelda, kes ei leidnud elust rõõmu, ega mõtet, ei osanud kuidagi oma eluga edasi minna. “Tahtejõuga sain kooliasjadega hakkama,” kirjeldab mees oma alkohoolikutee algust. “Et end aga isiksuslikult pinnal hoida ja motiveerida, läksid mõtted alkoholi peale, mida aastad edasi, seda rohkem. Joomine pakkus ainsat kättesaadavat tähelepanu mujale viimise võimalust. Purjus olles kadusid segavad mõtted ja tunded, see pakkus pidevale rahutusele ja ängile alternatiivi.”

Kõik paha tuli väljast

Kuna seltskonnas tekkis järjest tihedamalt alkoholi tarbides probleeme, hakkas mees sel põhjusel tarbima alkoholi üksi. “Nautisin seda täiega,” tunnistab Jakob. “Olin oma mullis ja tegin seda järjest tihedamini, sest see pakkus teatavat rahulolu ja naudingut.”

Elu aga hakkas kontrolli alt väljuma. “Tekkis pinge, ilma joomata ei saanud enam olla, kuna juba hommikul ärgates oli nii palju mõtteid ja kaasnevaid tundeid, et ei suutnud midagi vajalikku alustada ega kellegagi normaalselt suhelda,” kirjeldab Jakob allakäiguprotsessi. “Tekkis tungiv vajadus alkoholi järgi, et saada neilt protsessidelt tähelepanu ära. Järjest enam leidsin võimalusi kuidas alkoholi tarbida päevasel ajal või juba enne lõunat.” Vahetustega töö, üks tööpäev ja kolm vaba, võimaldas mehel oma aega nii korraldada. “Juua oli meeldiv, sest sa ei märka joobnuna ebameeldivat. Elad nagu mingis teises maailmas, mis muutub kas ilusaks või koledaks sõltuvat sellest, mis sinu sees on. Aeg, mil sa ükskord avastad, millega oled kaasa läind, võib olla väga pikk.”

Erialasel tööl ei püsinud Jakob kaua, tundis, et see ei sobi talle. “Tööde osas olin valiv,” tunnistab mees kuid jõuab ka temaga toimunu põhjusteni. “Järjest rohkem ilmnes, et maailmas on nii palju asju valesti. Ma polnd üldse rahul ümbritsevaga. Et rahu saada, oleks nii paljut vaja olnud muuta. Eriti loomulikult teiste käitumist ja minu mittemõistmist,” muigab teadlikult oma toonaseid probleeme vaagiv mees. “Teised ei saanud aru, et ma olen ohver. Kõik paha tuli väljast.”

Kaks jõudu kisuvad sind lõhki

Linn ei kõlvanud enam elamiseks, nii otsustas Jakob, et läheb metsa ja hakkab talu rajama. Leidis elukaaslase. Aasta pärast sündis laps. “Kaasa andis mulle kandva toe, et ma pole päris üksinda, olen normaalne nagu teised inimesed,” tunnistab mees avameelselt. “Just see tugi oli minu jaoks hästi oluline. Mul olid suured plaanid, alustasin nullist uue maja ehtiust, aga varsti ilmnesid probleemid. Hetkeks armumise varju jäänud deemonid tõstsid taas pead. Omaseks saanud naudingutest ei suutnud isegi pere ja lapse kõrvalt loobuda. Olin muutunud – alkohoolik muutub väga egoistlikuks, kuna ta maailm muutb mustvalgeks. Kogu aeg vajasin meeldivaid tegevusi, teistega arvestamine oli väga raske.”

Ehitamine venis seitsme aasta peale ega jõudnuki valmis. “Oskasin kogu aeg enda ja teistega manipuleerida, miks mitte vajalikke asju teha. Nautida kannatajaks olemist ja oma kannatustest rääkimist,” tunnistab mees alkohoolikute tavapärast käitumismalli. “Pere läks minu juurest ära, sest ma ei suutnud oma alkoholiprobleemi kontrollida.”

Üksi metsas elades alkoholi tarbimine süvenes veelgi. See läks nii kaugele, et mees ei saaud päevagi ilma olla. “Samas ma olin sellest nii väsinud, et ma ei tahtnud seda,” kirjeldab põrgust läbi tulnud Jakob endas toimunud siseheitlust. “Ühelt poolt ei saa ilma ja teislt poolt ei taha – kaks jõudu kiskusid sind lõhki. Olin nagu vastu suurt müüri. Mul ei olnud mingit võimalust kuhugi jõuda – ei edasi ega tagasi. See oli nii hull! Sain aru, et olen täiega põhjas ega näe valgust, ei tea võimalust välja saamiseks, ega sedagi, kas üldse midagi on veel minu jaoks olemas.”

Suure tahtejõuga suutis mees ometi tööl käia ja söögiraha teenida, asotsiaalseks muutmata. Elukaaslasega saadi mõnda aega lahus elamise järel uuesti kokku tingimusel, et mees lubas alkoholismiga midagi ette võtta, abi otsida ja lahendust leida. “Mul ei olnud valikut,” teatab Jakob lihtsalt. “Sain kas hävida lühikese ajaga üksinda metsas või minna abi otsima ja tunnistada kellegi teise ees, et mul on probleem ja ma ei saa iseendaga ise hakkama.”

Tahtejõu ja toega august välja

Alkohoolik lükkab alati edasi kõiki oma tegevusi. “Joon täna veel kõige parema veini ja homme loobun, oli täitsa tavaline mõttekäik,” kirjeldab Jakob. “Kõige parema veini joomine võis kesta mitu kuud.” AA rühma jõudmine võttis Jakobil pool aastat. “Käisin ukse taga ja leidsin ikka põhjuseid, et mitte sisse astuda,” meenutab mees. “Kui kord sisse läksin, võeti hästi vastu. Seal oli väga palju erinevaid inimesi erinevatest eluvaldkondadest, kes rääkisid oma probleemist. See oli väga toetav. Sain aru, et ma pole üksi. Tunnistasin ka oma probleemi, mis minust sel hetkel oli üle ja mida ma ei suutnud ise juhtida. Tõotasin, et ei tarbi alkoholi ja käin regulaarselt vestlusringides.” AA aitas Jakobi põhjast välja. Ka pereelu läks premaks. “Tahtejõuga keelasin ennast joomast. Kui olin aasta kaine olnud, sain AA medali. See oli hea periood. Motiveeriv.”

AA mõjus valuvaigistina, mis andis võimaluse hakata otsima tegelikku valu põhjust ja haiguse ravi. August välja saades läks Jakob elukoha juures kriya hatha jooga tundi. Joogat oli ta soovinud ammu teha. “Tundsin ikka, et olen ohver,” mõistis mees. “Teadsin, et ei tohi tilkagi alkoholi kuskil tarbida. Ei saanud kuskil käia nii, et isu ei tekiks. Tundsin puudst elust, mida teised kõik elavad. Elu mõte puudus endiselt. Keelasin endale joomist tahtejõuga. Sisendasin, et olen küll alkohoolik, kuid ei tohi seda jooki tarbida, sest siis kõik mu elus lõpeb. Teadsin, et ravi mu haigusele puudub ja ainus vahend on korrata, et ei tohi juua. Hirm säilis – siis saab mu elu otsa kui otsust mitte juua muudan.”

Joogatunnis tajus Jakob ootamatult, et temas hakkasid toimuma head muutused. “Sain oma keha tööle, toimus rahunemine, alkoholi isu jäi vähemaks päris kiiresti,” kõneleb ta esimesest lootuskiirest. “Ma ei peidanud enam end kogu aeg keelama. Muutusn elavamaks, rõmsamaks, meeleolu paranes, suutsin elust paremini osa võtta. Joogaõpetaja Meeri, kellele tänaseni väga tänulik olen, rääkis mulle emotsioonidest ja mõtetest, et neid saab eristada ja vabastada. Temalt sain info Teadliku Muutuse Kunsti kursuste kohta. Kuna olin otsustavalt võtnud suuna ja saanud jõu, et muudan oma elu, võtsin seda kui võimalust teha järgmine samm.”

Ei peagi kannatades elama elu lõpuni!

Keskkoolist alates oli mees otsinud midagi, mis maailma mõtestatuks muudaks. Miski aga ei jäänud pidama, sest keegi ei andnud praktilist lahendust. “Kohates esimest korda Ingvar Villidoga Lilleoru avatud uste päeval, kus ta rääkis inimese tegelikust olemusest, sain aru, et seda olingi otsinud. Siis läksingi kursustele. TMK esimene kursus oli väga silmi avav,” meenutab Jakob. “Sain info, et ma ei olegi ainult sõlmesolev tervik, vaid mõtted, tunded ja keha probleemi on eristatavad ning eraldi võttes ka lahendatavad. Mul tekkis esimest korda lootus, et ma saan ise oma elu juhtima hakata, kui võtan need tehnikad kasutusele.” Jakob mäletab, kuidas alustas seni ületamatut raskust sisaldanud emotsioonde vabastamisega kohe, autoga esimeselt kursuselt koju sõites. “Muutused olid väga kiired ja intensiivsed. Elu muutus lihtsamaks. Teistele oli see kohe märgata, eriti perele. Probleeme polnud enam.”

Kontseptsioonide vabastamise kursuse järel hakkasid seni pimeda tupikuna tundunud ellu tekkima valikuvõimalused. “Nägin neid hirmusid ja ihaid, mis sundisid mind jooma,” kõneleb Jakob. “Esialgu sain kõige suurematest ja jõulisematest tunnetest ja mõtetest vabaks, see aitas süveneda. Tekkis rahu, elurõõm tuli tagasi. Ma polnud enam kannataja murekoorma all. Mõistisn, et saan oma elu juhtida, kõik on minu teha. Kui mingist olukorrast ei saanud jagu, uurisin millest see koosneb ja teadsin tehnikat, mis viis lahenduseni. Nii vabastav oli teada, et ühegi probleemiga ei pea elama seda pealt vaadates ja kannatades elu lõpuni.” Paranesid hakkamasaamine ja suhted tööl, ka suhtelmisoskus. “Nägin kuidas joomise soovid minus tekkisid ja vabastasin nad käigu pealt,” jutustab Jakob. “Kadus hirm, et ma ei saa seltskonnaelust osa võta, sest kui vabastad ihad, joomissoovi ei olegi. Sain rahulikult vaadata, kui teised jõid.”

Iga läbitud kursuse järel kindlus süvenes. “Sain aru, et saan ise endas kerkivate problemdiega hakkama ja ma ei pea AAs enam käia, sest ma ei ole enam alkohoolik. Olen selle vajaduse põhjused endast vabastanud. Teadlikult ja reaalselt. Tehnikate kasutamine oli nii efektiivne, et areng probleemidest vabaks toimus loomulikult.” Teadlik muutus võtab aega just nii palju, kui palju sellega tegeleda. Vastavalt loomulikult ka ellu kogunenud taaga suurusele.

Tean, kes olen ja mis on väärtuslik!

Kogu TMK kursuste tsükli läbimise järel oskas Jakob taandada elust kõik tegevused, mida ta ei vajanud. “Avastasin läbi tehnikate iseenda ja leidsin elule väärtuse, mis aitab mul sisukalt elada, saada järjest paremaks ja arukamaks. Viimased viis aastat tean, mis himudega ette võtta, kui need tulevad,” kinnitab mees. “Tean, kuidas probleemidest vabaneda ja mitte neisse uppuda. Ingvar annab alati praktilisi teadmisi. Sain temalt oskuse kuidas elu ise teha nii, et toimiks püsiv muutus.”

Nähes kui suurest august ja lahendamatust olukorrast ta oli saanud TMK abil välja, sai Jakob aru, kui oluline on see teadmine kõigi inimeste jaoks. “Saan midagi teha selle heaks, et kõigil inimestel oleks võimalik neid teadmis hankima tulla.” Selle pärast hakkas mees vabadel päevadel käima vabatahtlikuna Lilleorus Teadlikkuse Rakendamise Kooli ehitamas. “Soovin, et paljudel minu moodi hädas olijatel oleks võimalik tulla teadlikkuse kasutamist õppima. Teiste heaks panustamine aitab elus edasi, tekitab ellu tasakaalu,” kõneleb alkoneedusest vabanenu. “Elu muutub lihtsamaks, selgemaks ja seeläbi ka nauditavamaks. Praktiseerides tundub see nii loomulik, see ongi normaalne elu. Olen rahul sellega, mis mu elus on. Näen, mis on vaja teha veel, kui tahan edeneda. Oskan teha realsitlikke plaane. Muutustega elus on tekkind järjest rohkem võimalusi teha tasuvamat tööd, areneda tööalaselt. Varem vaatasin, kuidas tööpäev läbi sada. Viie aastaga on minus toimunusd väga suur muutus. Ma tean, kes ma olen. See on kõige olulisem kogemus, mille eest tänulik olla. Ingvari antud teadmiste praktiline kasutamine on andnud mulle uue elu, liialdamata.”

tagasi artiklite juurde